Ott Maidre ja Mariann Rikka: Tartu – piisavalt suur, piisavalt väike

Ott Maidre ja Mariann Rikka. Foto: Erakogu/Kollaaž

Sõbralikkus, avatus ja kogukondlikkus teevad Tartu vaimult suureks ja hingelt tugevaks. See on, mille poole püüelda, kirjutavad Tartu õpetaja Ott Maidre ning õigusteaduse- ja inimõiguste magister, haridusekspert Mariann Rikka.

Oleme tihti mõelnud, mis on Tartu fenomen, üks meist elupõlise tartlasena, kes seda linna kogu aeg kuidagi eriliseks on pidanud, ja teine pealinlasena, keda miskipärast juba gümnaasiumi ajal Tartu poole tõmbas. Nüüd on elu sättinud nii, et pealinnapoiss ongi end Tartus sisse seadnud, sünnilt ja hingelt Tartu tüdruk hoiab aga kodulinnaga sidet ise Tallinnas töötades. Ja ikka mõtleme sellele, mis on see, mis paneb Tartuga sidet hoidma ka mujale kolides või kord siia kolinuna siia jäämagi.

Karlova kodukohvikute päeval rääkisime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kodukohvikus haridusest. Oleme mõlemad Tartu hariduselus hästi «sees», omades kahepeale kokku kogemust humanitaar- ja reaalainete õpetajana ning klassijuhatajana nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis mitmes Tartu koolis, haridusaktivistina ja Tartu koolide õpilasena. Üks mõte, mis vestlusest eriti kõlama jäi ja mis võib-olla võtabki hariduse mõttes selle mõtiskluse Tartu fenomeni üle hästi kokku, oli see, et Tartu on piisavalt suur ja piisavalt väike.

Siinsetel inimestel on aega – aega soojadel suveõhtutel sõprade ja peredega jalutada, näha sõpru, tuttavaid ja naabreid ning nendega törts juttu ajada. Tallinnas näed rohkem, kuidas inimesed jooksevad busside, trammide ja trollide peale või istuvad autoga ummikus, sest neil läheb aega koju jõudmiseks.

Tartus on hea olla ka õpetaja, sest siin kohtud aeg-ajalt poeleti taga või veidi ehk ebamugavust tekitavas olukorras ööklubis lapsevanemaga, kellega saad siis vastavalt kas teha ühe kiire arenguvestluse või teineteisele pisut kohmetult naeratada ja edasi tantsida. Sa näed kolleege teistes koolides, kellega saab arutada viimaseid saavutusi ja vajadusel ka muresid kurta ning sa näed õpilasi teistes rollides, kus nad tegelevad hobiga või veedavad lihtsalt vaba aega, olles sel hetkel mitte õpetaja rollis, vaid lihtsalt inimesena, kes kohtab teist inimest, tartlasena, kes kohtab teist tartlast.

Neil kohtumistel on võimalus rääkida kõigest muust kui kool – maailmast, elust, inimestest, sündmustest, meie endi eesmärkidest, igapäevastest ja erilistest asjadest. Ja just see teebki Tartust Tartu – piisavalt väike, et inimesed saaksid kokku, kuid piisavalt suure, et mahutada palju inimesi, ilmavaateid, peresid, kogemusi. See võimaldab näha, et ei õpetaja, õpilane, direktor, haridusametnik, õppealajuhataja ega lapsevanem ole defineeritav ühe rolli kaudu, vaid meil kõigil on mitu rolli ning samas ühendab meid kõiki üks – lihtsalt inimeseks (ja tartlaseks) olemine.

See kõik on seda olulisem rõhutada ja väärtustada, et viimasel ajal on Tartu kohale kogunenud ka üks murepilv – hirm tundmatuse eest. Nagu küsis sel kevadel üks õpilane enne eksamit: «Mis meist saab?!» Tõesti, vaadates uudiseid, vaadates kohati pöörasel kiirusel muutuvat maailma ja inimeste raskusi sellega kaasa tulekul, nii füüsilise kui ka verbaalse vägivalla ja vihkamise, hirmu külvamise levikut, siis võib tõepoolest vahel tekkida tunne, et tulevik on tume.

Siin tuleb mängu hariduse roll, aga ka see, miks on oluline, et oleksime üksteise jaoks mitte ainult õpetajad ja õpilased, vaid ka lihtsalt inimesed, ühe linna kodanikud, kes soovivad, et nende linnas oleks hea elada. Selliste kohtumiste najal on ka koolis ja klassiruumis palju kergem juurutada hoiakut ja õhustikku, kus õpetaja ja õpilane on võrdsed partnerid, täites kumbki oma rolli, võttes vastutuse ja käitudes üksteisega arvestavalt. See võimaldab kolleegidega suhelda ja kohtuda, kuid ka üksteiselt õppida, sest on, mida õppida – erinevaid teadmisi, kogemusi, teadmisi ja nõu jagub küll ja veel. Sest Tartu on vaimult suur, on õppimise linn, on vaba mõtlemise ja arutelu kants. See soodustab oluliselt haridusinnovatsiooni, sh seda, et üldhariduskoolis on võimalik õppida tänapäeval olulisi oskusi, hoiakuid, pädevusi ja väärtusi, mis võimaldavad kriitiliselt ja loovalt mõelda, infot otsida, konstruktiivselt arutleda, aktsepteerida ka enda omast erinevat seisukohta ja püüda teist mõista, näha teises inimeses kõigepealt ja esimesena inimest. See võimaldab suhtuda ka meedias kajastatavasse ja/või tegelikku probleemi rahulikult ning seda konstruktiivselt ja koostöiselt lahendada.

See võib tunduda eesmärgina, mida on raske mõõta, kuid see ei tee seda vähem oluliseks. Teaduses räägitakse, et inimene ei ole olnud evolutsiooniliselt edukas seepärast, et ta jõuab kiiresti joosta või keegi on tugevam. Ta on edukas seepärast, et kogukondlik teadlikkus ja teadmised on palju suuremad kui ühe organismi või indiviidi teadlikkus ja teadmised. Kogukonnana suudetakse teha asju, mida üksisik kunagi ei suudaks. Ja kogukonnas on oluline kõigi selle liikmete kaasamine. Kui me tõrjume enda hulgast välja üksikvanemaid, LGBTQI-inimesi, puudega inimesi või ka lihtsalt vanemaid inimesi, sest nad ei vasta meie mingitele eeldustele, erinevad millegi poolest «tavapärasest» – mis iganes see «tavapärane» või «normaalne» siis ka ei oleks – ei kaota me ainult Eestit VABAriigina, vaid ka kogukonnana. Sest kogukonna sees inimeste sildistamisega nõrgestame nii iseendid kui ka tervet kogukonda. Sildid kuuluvad asjadele, mitte inimestele. Sildistades inimesi, kaotame oluliselt oma rikkuses, mis seisneb suuresti just meie mitmekesisuses – erinevais elukogemustes, teadmistes, arvamustes, oskustes, annetes, omadustes.

Inimesel on, võrreldes teiste loomadega, arenenud väga suur empaatiavõime. Bioloogiliselt peaaegu samast kohast tuleb ka meie ajataju ja abstraktne mõtlemine. Sildid on meie endi peas, mitte looduse pandud ja looduses jääb võitjaks see, kes oskab kasutada oma ressursse ja kogemusi ning koostööd teha. Just seetõttu on meie jaoks nii oluline, et Tartu on sõbralik ja avatud linn ja kogukond – see teeb Tartu suureks vaimult ja tugevaks hingelt. See on, mille poole püüelda, sest muus mõttes oleme igal juhul väikelinn, õnneks soe ja armas.