Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heelia Sillamaa: tibud panid iroonitsejate suud kinni

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tarbija reporter Heelia Sillamaa. | FOTO: Georg Kõrre/Postimees

Veganid tätoveerivad kõhule Oravakese komme, loomakaitsjad protesteerivad Rimi ees puurikanade munade vastu, Talleggi tibud vaaguvad prügikastis hinge – loomade heaolu küsimused lähevad nii halenaljakate lugude kui pisarakiskujatena inimestele korda ning vastutuse eest ei saa põgeneda ei suurettevõtjad ega sotsiaalmeedias tibudele kaasa elavad tarbijad.

Facebooki üleskutsega «Lihavabad jaanid 2017» liitus 1403 inimest, sellele vastuseks loodud lõõpiva ürituse lehega «Liharohked jaanid» liitus 1594 inimest – millegipärast on iroonitsejate liharohkete jaanide «going» nüüdseks asendunud kaastundeavaldustega hukkunud tibudele.

Talleggi juhtum on šokeeriv – me oleme harjunud telekast nägema kodumaiste lihatootjate reklaame, mille fookuses on meie ausad ja tublid töölised, kes rõõmsalt rõõsade põrsaste vahel heina viskavad. Fakt on aga see, et keegi neist naerusuistest farmitöötajatest otsustas meeltesegaduses viskamisega liialt hoogu minna ja veel elusad tibud leidsid oma õnnetu lõpu prügikastis. Kogu loo juures oleks naiivne mõelda, et sellised asjad juhtuvad vaid Talleggis. Samuti oleks ennatlik loota, et värske šokiteraapia pikalt vilja kannab.

Kui nõrganärviline Miia kõnnib veel paar nädalat munaletist kaarega mööda, siis onu Heinol pole tibudest juba homseks sooja ega külma – loodusseaduste vastu ei saa – ja hinnatundliku tudengi Mari rahakotirauad pikalt mahemunade all vastu ei pea.

Lõppkokkuvõttes ei ole aga tegemist võistlusega omnivooride ja herbivooride vahel. Sealjuures ei ole abi ka kummagi poole lapsikutest ekstreemsustest, alustades loomaaktivistide videotest «ma lõikan Rimi kliendikaardi läbi, kui nad minu kisa peale munade müümist kohe ei lõpeta» ja lõpetades lihatootjate püüdlike üllitistega nagu «lihakõne», mis Rakvere turundustiimile loodetud palgakõrgendust ei toonud.

Nüüd kui oleme tsirkusega ühele poole saanud, võiksid lihatootjad mõista, et inimesi ei rahulda «nii on läbi aegade olnud»-poliitika, veel vähem aitab liha ülistamine kasumit kasvatada. Just niisamuti peavad ülla eesmärgi nimel võitlevad aktivistid mõistma, et nende lahendus – kui pole pakkumist, pole ka nõudlust – läheb lisaks majandusteooriatele vastuollu ka elementaarse loogikaga.

Oleks aeg tulla tagasi lihtsate põhitõdede juurde – maailma muutmine algab iseendast. Võimalusel eelista taimset; kui iseloom lubab, asenda reedeõhtune liitrine rumm pooleliitrisega ja osta säästetud sentide eest mahemunasid – boonusena pääsed hommikul kergema pohmelliga. Kui toitumisharjumusi muuta ei soovi ja kana probleemidega samastumine on raske, pole ka hullu – võta mõni päev aega varjupaiga külastamiseks. Ettevõtjad, mõelge aga läbi, mille arvelt kulusid ja ressursse ikkagi kokku hoida tasub, ja pange inimeste teadlikkus enda kasuks tööle.

Tagasi üles