Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ene Pajula veste: Mammi tahaks keeletoimetajad uuesti ausse tõsta

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajakirjanik Ene Pajula | FOTO: Tairo Lutter

Mammi on juba mõnda aega mõtisklenud selle üle, et äkki peaks ennast juba maha kandma, kui mitte elust üldse, siis vähemalt avalikust elust. Sest kui keegi tahab avalikus elus kaasa rääkida, peab ta aru saama, millest üldse räägitakse. Ja sellega on mammil järjest suuremaid probleeme.

Siinkohal ei saa mammi jätta meenutamata Juhan Peeglit, kes ütles ikka, et inimese tõelist tarkust ei näita tema kasutatud võõrsõnade (ja filosoofinimede – mammi märkus) hulk, vaid see, kui lihtsalt ta keerulistest asjadest kõnelda oskab. Kui muidugi segane tekst polegi eesmärk omaette.

Kahju, et erakonnad keeletoimetajate abi ei kasuta. Aastaid tagasi, kui Edasi keeletoimetaja oli veel Helju Vals, saatis ta kõik tekstid, millest ta aru ei saanud, autorile tagasi ja palus need selgesse eesti keelde ümber panna. Tänapäeval seda kommet vist enam ei ole, sest 1) keeletoimetajad on nii targad, et saavadki ise kõigest aru, 2) neid ei lasta kindluse mõttes keerulistele tekstidele ligi või 3) peetakse selge sõnastuse nõuet sõnavabaduse rikkumiseks, ja sõnavabadus on teadagi meie võõrandamatu õigus. Mis puutub erakondadesse, siis nemad on omaenese tarkuses nii kõvasti kinni, et kes see keeletoimetaja veel on?

Valimised lähenevad vääramatu jõuga ja muidugi kajastub see ka erakondade lubadustes. Mammi loeb ja kuulab ning tahaks ka pihta saada. Kohusetundliku kodanikuna sooviks ta valimistel teha teadliku valiku ja selleks peaks ta, moodsalt öelduna, kujundama oma seisukoha. Aga mis seisukohta ta ikka kujundab, kui ta ei saa kirjutatust või ka räägitust üldse aru või saab ainult osaliselt? Mis on võib-olla veel hullem.

Ausalt öeldes vehitakse viimasel ajal igasuguste ismidega nii innukalt, et mammil on aju täiesti sõlme aetud. Natuke aega tagasi ütles Artur Talvik, et Vabaerakond on vabakonservatiivne. Konservatiivsus on mammi teada alalhoidlikkus, nii et järelikult on tegu vabalt alalhoidliku erakonnaga, aga kuidas võiks see tegelikus elus välja näha? Alalhoidlik ei tahaks justkui mingeid muutusi, aga kuidas on nad vabad alalhoidlikes raamides? Nojah, ega mammi peagi teadma, peaasi et nad seda Vabaerakonnas ise teavad. Aga kui mõelda eelolevatele valimistele, kas siis Vabaerakonna loosung on: las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on? Kuhu nad selle vaba siis paigutavad? Oleme täiesti vabad jätma kõik nii, kuis on?

Hiljaaegu potsatas mammi postkasti IRLi pressiteade pealkirjaga «Aeg teeb Tallinna korda!».

Tõsi ka või? mõtles mammi. Kas ikka tõesti teeb? Sest talle tulid meelde anekdoodid, mida ta mõni aasta tagasi Siberis käies kuulis. Uskumatu, sest kuigi me elame varsti juba kolmkümmend aastat lahus, räägivad siberlased ikka veel eestlastest anekdoote. Ei saa salata, et see pani mammi rinna uhkusest paisuma.

Anekdoote räägitakse ikkagi neist isikutest või rahvastest, kes on pinnuks silmas, okkaks tagumikus või lihtsalt veidrikud, muidu ei tule nad meeldegi. Niisiis, siberlased rääkisid eestlastest anekdoote ja põhiliselt sellest, kui pikad juhtmed neil on. Parim oli muidugi see, et eestlased on nii aeglased, et isegi nende kiirabi moto on: aeg parandab kõik haavad!

Mammi jõudis mõttes juba arutlema hakata, et haavu parandab aeg ehk küll, aga mis tingimustel siis aeg Tallinna korda suudaks teha ja kas IRLi vennad on nii ägedad, et nad selleks mingit muud ressurssi ei vajagi? Kuni talle jõudis lõpuks pärale, et jutt ei käi abstraktsest ajast, vaid IRLi Tallinna linnapeakandidaadist Raivost. Selle peale kangastus mammile pilt linnapeakandidaadist, kes haarab luua või lumelabida ning asub Vabaduse platsi puhtaks rookima. Tõsi, just sellisest linnapeast tundis mammi puudust, kui ta paar aastat tagasi pidi Tallinna kesklinnas sumpama nabani lumes.

Mammi palub vabandust Raivolt, kes on kindlasti väärikas mees ja veel väärikam kandidaat, aga kas kogu see IRLi ajutrust, kes ei tohiks ju väga alamakstud olla, ei võiks enne järele mõelda, kui hakkavad loosungeid välja tulistama? Neid lugejaid, kes viitsivad pealkirjast kaugemale vaadata, pole kuigi palju.

«Anname tuld trotskistliku neoliberaalse demokraatia pihta!» deklareerib EKRE esimees Mart Helme. Muidugi, Mart Helme on vaimuhiiglane, aga mammi on lihtsalt mammi ega peagi kõigest aru saama. Kuid nagu öeldud, valima peaks ikkagi minema ja mingi valiku peaks tegema… Nojah, mammi teab enam-vähem, mis asi oli trotskism Stalini  ettekujutuses – see oli see nui, mille abil võis kinni panna ja maha lasta kõik isikud, kes võisid tema positsiooni ohustada või kes käisid talle vähegi närvidele. Kas Helme on märganud trotskistlikke ilminguid tänapäeva Eestis? Kas peale EKRE on Eestis veel mõni erakond, kes tahaks tuld anda ja päid veerema panna?

Natuke aimu on mammil ka neoliberalismist, mis mammi meelest toetab majandusvabadust, avatud turge, riigiomandi erastamist ja muud sellist. Aga mida siis EKRE tahab? Sotsialistlikku omandit ja plaanimajandust või?

Võib-olla hindab mammi oma teadmisi üle, aga millegipärast arvab ta, et midagi teab ta isegi demokraatiast, kuigi sellega kipub viimasel ajal olema rohkem nagu tervisliku toitumisega: igaühel on selle kohta oma absoluutselt paikapidav teooria ja lõpuks ei tea enam keegi, mis asi see tegelikult on. Nii et kokkuvõttes saab mammi igast Helme sõnast justkui aru, aga sellele, mis asi võiks olla trotskistlik neoliberaalne demokraatia, ta ikkagi pihta ei saa. Ja üldse, kas isand Helme võiks seletada lähemalt, millega nad hakkavad selle monstrumi pihta tuld andma? Kas on neil varuks kalašnikovid, katjuušad või tuumalõhkepead?

Vahelduseks võiks mammi kedagi ka kiita. Ja nimelt Keskerakonda, kelle valimisloosung kõlab tõesti lihtsalt ja selgelt: teised lubavad, meie teeme! Ei mingit filosoofilist kõrgpilotaaži. Aga kui mammi tohiks paluda, siis palun-palun, tehke natuke vähem! Keskerakond on kogu aeg olnud meie hoolekandeühiskonna lipulaev, ja kuigi selle teema on nüüd suuresti üles võtnud sotsid ning eriti just nende esimees Jevgeni Ossinovski, siis ajalooliselt on meie eest «hoolitsenud» ikkagi Keskerakond. Aga hoolekandeühiskonnas on mammi elanud suurema osa oma elust. Enam ei taha!

Ent siis leidis mammi veel ühe mõtte, millest ta esimese hooga aru ei saanud, ja see oli, et tuleks edendada horisontaalset koordinatsiooni. Mis asi see on, küsib nüüd ka lugeja. Sellele lausele leidis mammi tõlgi. Pärast tõlkimist hakkas selles lauses peituv mõte talle meeldima. Nimelt on Eesti täis erakondlikke ja ametkondlikke silotorne, kus  toimetatakse naabreid nägemata ja kuulmata. Nüüd, kus kaovad ka maavanemad, kellel oli vähemalt teoreetiline võimalus viia ministeeriumite nõudmised ja võimalused kokku omavalitsuste soovide ja vajadustega, oleks ametkondade koostöö suurendamine ühelt poolt ja omavalitsuste koostöö edendamine teiselt poolt tõesti hädavajalik. Ja just seda see horisontaalne koordinatsioon tähendavatki.

Niisiis, lugupeetud erakonnad! Enne kui hakkate tuld andma, laske need padrunid, kuulid ja raketid asjatundjatel üle vaadata. Eriti siis, kui tahate valijat oma paati saada.

Tagasi üles