Õõvastavad videokaadrid elusatest tibudest surnute ja munakoorte seas Talleggi haudejaama prügikastis tekitasid mainekahju mitte ainult ühele ettevõttele, vaid kogu Eesti toiduainetööstusele. Me oleme harjunud kodumaist toitu ja toidutootjaid väärtustama, mis teeb juhtunu iseäranis valusaks. Avalikkuse terav reaktsioon näitab, et kui eksimine öeldakse olevat inimlik, on mõni eksimus siiski ebainimlik.
Ajastul, mil tehnoloogia paljundab sõnumi välgukiirusel, tähendab see lohakale ettevõttele vältimatut majanduslikku hoopi. Talleggi ja selle Soome omanikfirmat HKScani tuleb samas tunnustada tehtud vigade kiire tunnistamise ning selle eest, et asja uuritakse ja haudejaama töö vaadatakse põhjalikult üle. See annab lootust, et niisugused asjad ei kordu.
Ütlus, et vorsti sööja ei pea teadma, kuidas vorsti tehakse, on 21. sajandil omandanud teistsuguse tähenduse. Praegusaja toitumisteadlik inimene tahab teada detailideni, mida vorsti sisse pannakse ja kust koostisosad on pärit. Tarbijad, kes ajavad näpuga toodete siltidel järge, ostavad õiglase kaubanduse (fair trade) kaupa või eelistavad näiteks vabalt peetavate kanade mune puurikanade omadele, pole ammu üksikud friigid – nende osakaal kasvab järjest. Ka Euroopa Liidu põhimõtted ja õigusaktid toetavad teadlikkuse tõusu. Kuid reeglite rangusest hoolimata lahvatab aeg-ajalt ikkagi toiduskandaale, nagu mõne aasta tagune hobuseliha kasutamine, hiljutised Hollandi mürgimunad või E-hepatiiti levitavad vorstikesed.
Suurtootmine ei kao ometi kuhugi. Pelgalt mahepõllumajandusega maailma kasvavat rahvastikku ära ei toida. Kuid väikesed tootjad suudavad suuri mõjutada küll, seda nii toodangu sortimendi kui kvaliteedi, peamiselt aga tootmist puudutavate väärtuste osas. Nii näiteks on toiduainetööstus üsna ulatuslikult loobunud E621 tähistusega maitsetugevdajast. Tarbija hääletab rahakotiga ning seda mõistab ja tunnetab iga ettevõtja sama hästi nagu poliitik valija häälte tähendust.
Ka kõnealuse juhtumi puhul on tehtud üleskutseid tootjat boikoteerida ning need ei peegelda vaid esmareaktsioone. Ernst & Youngi mullune Z-generatsiooni (1997. aastal ja hiljem sündinud noorte) uuring peegeldab, et tarbija on järjest teadlikum ja kahtlemata tundlikum. See põlvkond ei osta asju, vaid kogemusi ja emotsioone. Muutuv suhtumine omakorda mõjutab ühiskonnas valitsevaid hoiakuid ja arengut üldisemalt.
Küsimus pole selles, kas inimene eelistab loomset või taimset toitu, vaid selles, kuidas toit meie lauale jõuab. Loomakasvatuse puhul eeldame, et kogu protsess on humaanne. Tehnoloogia on ju olemas, selle kasutajal peab olema vastutustunnet.