/nginx/o/2017/08/22/7016389t1hd03c.jpg)
Tallinn on vedur, mis veab ülejäänud Eestit – kui Tallinna tulevad investeeringud ja uued töökohad, edeneb elu ka mujal Eestis. Küsimus seisneb selles, kas meid veab tugev vedur või vana susla, kirjutab riigikogu liige ning Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna linnapeakandidaat Raivo Aeg.
Eesti ja tema tähtsamate linnade võtmeküsimuseks on, kuidas muutuda tõmbekeskuseks mitte ainult ümbruskonna inimestele, vaid palju avaramalt – kogu Eestile, Põhjamaadele, kogu Läänemere piirkonnale. Kuidas muuta Tallinn pealinnaks mitte ainult Eestile, vaid kogu meid ümbritsevale piirkonnale? Kas Tallinn julgeb ja tahab olla atraktiivsem ärikeskkond kui Helsingi, Riia või Peterburi, kas Tartu tahab olla hariduskeskus, kuhu tullakse tarkust ammutama lisaks Soomele ja Saarele ka Lätist ja Poolast? Kas Pärnu ja Kuressaare julgevad olla rootslaste seas sama populaarsed kui Gotland? Peaksime julgema ja tahtma.
Mulle meeldiks, kui kogu Soome unistaks Tallinna-Helsingi tunnelist, et saaks Tallinnas tööl käia – mitte ainult palgatööl, vaid ettevõtmas. Mulle meeldiks, kui lätlased ei koliks Lätist mitte Saksamaale, vaid Eestisse. Sest siin on niivõrd hea ettevõtluskeskkond. Mulle meeldiks, kui Eesti ettevõtted oleks aktsiainvestoritele kõige kuumem kaup kogu piirkonnas. Kõik endast lugupidavad fondid ja rahapaigutajad ütleks: osta Eesti aktsiaid, neil on potentsiaali.
Eesti jaoks tervikuna on loomulikult tore, kui meil on atraktiivseid ja huvitavaid linnu. Kuid asudes tegudele näeme, et peale tuleb hakata ikkagi pealinnast. Narva on potentsiaaliga, Tartu innukas, kuid kui pealinn ei suuda olla dirigent, ei suuda kogu orkester õigesti mängida. Me ei vaja kakofooniat, vaid selget arusaama, millist muusikat mängime ja kellele see peab meeldima.
Tasuta ühistransport ja tasuta lasteaiakohad ei too meile välisinvesteeringuid. Me ei pea olema iga ettevõtte omanikud, mis osutab linnale või riigile teenust, eriti siis, kui me ei suuda investeerida. Meil ei pea olema prügikoristus- ja transpordifirma, pood ja pank. Eraettevõtja teeb seda kõike ametnikest ja poliitikutest palju paremini. Peame suutma luua sellise ärikeskkonna ja infrastruktuuri, mis meelitab siia võimalikult palju ettevõtteid, kes loovad töökohti. Kui on töökohad, tuleb ka kõik muu – pered, kodud, lasteaiad, koolid.
Kui riik kolib oma töökohad Tallinnast välja, peavad ettevõtteid neid siia juurde tegema. Parim on, kui töökohti loovad tugeva ekspordivõimega ettevõtted, mis eeldab sageli väliskapitali osalust. Meil on piiri taga väga palju inimesi, kelle kompetentsi peaksime rakendama. Ka lihtsamate tööde tegemiseks ettevõtteid luues.
Tallinnal on palju konkurentsieeliseid, millest kõige suurem on geograafiline asukoht. Meie naaber on Helsingi ja Peterburi kõrval ka Stockholm, mida me ei ole veel väga edukalt ära kasutanud. Rootsi ettevõtete, sealhulgas pankade suurinvesteeringud Eestisse, kuid ka teistesse Baltimaadesse on kasvatanud oluliselt lähinaabrite huvi meie elu ja majanduse arendamise vastu.
Kuid on ka neid, kes on Eesti turult lahkunud ja siin peame vaatama peeglisse. Miks on Eesti olnud huvitav, kuid enam ei ole? Huvi kasvatamise kõrval peame analüüsima ka seda, mida oleme valesti teinud: kas meie maksukeskkond on Baltimaade parim? Kas seadusandlus soosib välisinvesteeringuid? Kas tahame, et inimesed leiavad tööd mitte ainult Missos, vaid Eestis üldse? Või laseme neil minna?
Eesti pealinn on Tallinn. Me ei pea selle vastu võitlema. Kohalike omavalitsuste ülesanne ongi muuta oma kodukoht kõige lahedamaks paigaks oma riigis ja kogu maailmas. Kui inimesed maalt tahavad tulla linna, siis peavad nad saama tulla. Samuti nagu inimesed linnast peavad saama kolida maale, kui nad tahavad seda. Mõlemasuunaline liikumine on loomulik, mõistlik ja vajalik.
Tegelikult peame muutma Tallinna senisest suuremaks. Peamegi inimesi siia juurde tõmbama, hoogustama Tallinna kasvu piirkonna tõmbekeskuseks. Siin peavad olema Põhjamaade parimad konverentsikeskused, tehased, firmad, hotellid, restoranid, ärilinnakud.
Peame muutma oma mentaliteedi tarbimisühiskonnast, mis ootab, et igapäevaelu läheb paremaks iseenesest, loovaks ühiskonnaks, kelle loodut hinnatakse mitte ainult kodus, vaid ka palju kaugemal.
Loova ühiskonna süda on Tallinn. Atraktiivne elu- ja ärikeskkond ei pea inimesi meelitama tasuta bussisõiduga liinidel, mis olid aktuaalsed 1970ndatel või tasuta lasteaiakohaga olukorras, kus paljudele lastele niikuinii lasteaiakohti ei jätku. Atraktiivsesse ja loovasse linna tulevad ettevõtted, kelle töötajad loovad lisandväärtust, millest saab kasu kogu linn. Kui linn väärtustab loovust ja ettevõtlikkust, saavad areneda ka parimad koolid ja lasteaiad ning ehk hakkab ühistransportki lõpuks sõitma nende linnaosade vahel, kus inimesed elavad ja töötavad praegu, mitte põlvkond tagasi.
Tallinn on vedur, mis veab ülejäänud Eestit – kui Tallinna tulevad investeeringud ja uued töökohad, edeneb elu ka Narva-Jõesuus, Kärdlas ja Missos. Kui Tallinnast saab rahvusvaheline ettevõtluse tõmbekeskus, on ka Pärnul ja Haapsalul suurem potentsiaal saada rahvusvaheliseks puhkajate tõmbekeksuseks, Tartul hariduskeskuseks ning paljudel ilusatel maakohtadel hinnatud elukohaks nende jaoks, kes armastavad vaikust ja rahu.