/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
Juulis käisin reportaaže kirjutamas eesti ja seto külades Siberis. Igas külas korjasin ka mälestusi selle kohta, mida mäletatakse 1937. ja 1938. aasta repressioonidest, mida Venemaal teatakse kui suurt terrorit. Suur terror puudutas väga valusalt igat eestlaste küla tollases Nõukogude Liidus, alates Kaukaasiast kuni Kaug-Idani.
Koidula külas Kemerovo oblastis leidsin kunagise kooli arhiivist Armilda-tädi mälestused, kus ta muu hulgas rääkis 1937. aastal ära viidud ja kadunuks jäänud koolidirektor Nepsi ja ta laste saatusest. Kirjutasin sellest juuli lõpus ilmunud Koidula-loo kõrvale lühikese lisapala «Valter Nepsi kättemaks» (PM 29.07), sest mulle paistis see tõeliselt erakordse loona, et Stalini timukate kätte langenud koolidirektori poeg oli üle kõikivallanud hirmust ning maksis kätte tema isa ja ema peale kaevanud ning seejärel Eestisse põgenenud lurjusele.
Avaldamiseks oli mul ainult üks motiiv: lootsin, et minuga võtab ühenduste keegi Nepsidest ja räägib ära kogu selle erakordse loo kõigis oma detailides. Mul vedas ses mõttes, et mulle tõepoolest kirjutas Koidula kooli kunagise direktori Sergei Nepsi pojapoeg Valeri. Õnneks või kahjuks ei lõppenud see lugu päriselus nii, nagu mäletas Armilda-tädi. Pealekaebaja ei saanud teenitud karistust, kuigi Eestisse põgenes ta küll. Nagu ütles Valeri, oli ta isa selliseks kättemaksuks liiga palju sõda näinud (jõudis Siberi diviisidega saja kilomeetri kaugusele Berliinist) ning sel poleks enam nagunii mõtet olnud. Pealegi sai isast endast juba koolidirektor.
Ma palun kogu Nepside pere ees siiralt vabandust, et tegin nende isast, vanaisast ja vanavanaisast tapja. See on andestamatu, et läksin erakordse loo leidmiseks liiga kerget teed. See ei loe, et minu meelest oleks väga raske hukka mõista sellist kättemaksu, kui see oleks toimunud.
Aga üks oluline asi on selles loos tõsi. Suure terrori ajal arreteeris ja hukkas NKVD tihti nn Eesti spioonide pähe eestlasi teiste eestlaste pealekaebuste järgi, vähemalt oli nii külades. Olen lugusid pealekaebajatest kuulnud igas Venemaa eestlaste külas, kus suur terror on jutuks tulnud.
Selles oli Armilda-tädil õigus, kui ta rohkem kui 40 aastat tagasi rääkis: «Pealekaebused muutusid tavalisteks. Külas teati neid inimesi, kes selle jälgi asjaga tegelesid, kuid hirm surma ees oli suurem, kui tahe nendega arveid õiendada.»
Ka Sergei Nepsi pealekaebaja nimi on teada, tema perekonnanimi on Eestis üsna haruldane. Eesti külade paljude pealekaebajate nimed on teada. Aga nagu ütles mulle Valeri Neps: «Nende lapsed ja lapselapsed ei ole selles süüdi.» Kuid me peame neid pealekaebamiste lugusid kahtlemata teadma.
Palun Venemaa eestlaste järeltulijatel, kes teavad oma suure terrori ohvriks langenud esivanemate lugu, kirjutada mulle aadressile jaanus.piirsalu@gmail.com.