Iivi Anna Masso tõdeb, et ilmselt moodustab peaministrina Soome uue valitsuse Jyrki Katainen. See on hea uudis nii Soome majandusele kui ka ilmselt Eesti-Soome suhetele.
Iivi Anna Masso: sinipunakaelade valitsus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus ja värske vaheldus või umbne ja tolmune sumbumine? Soome valimistulemusi võiks, vaatenurgast sõltuvalt, kirjeldada mõlemat moodi. Nii Koonderakonna (Kokoomus) kui ka Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) ajalooline valimisvõit viitab sellele, et soomlased tahtsid muutust. Põlissoomlased lubasid muutust «kolme suure» poliitikasse, mida on süüdistatud ikka samas vaimus jätkamises, oli valitsuses kes tahes kaks neist kolmest.
Valijad võtsid lubaduse avasüli vastu. Eelmistel parlamendivalimistel neljaprotsendise häältesaagiga esinenud Põlissoomlastest sai Soome kolmas suurim erakond ja tõenäoline valitsuskoalitsiooni partner.
Omaette küsimus on see, missugusest muutusest räägime. Põlissoomlaste puhul pole tegu lihtsalt «paremäärmuslastega», nagu tihti kiputakse tõlgendama – majanduspoliitiliselt on Põlissoomlased pigem vasakpartei.
Küll aga esindab see sulgumist igal võimalikul rindel: erakond lubab kaitsta õigeid soomlasi liigsete isikuvabaduste, naispreestrite, homode, Euroopa Liidu, avatud piiride, vabakaubanduse, võõramaalaste ja rootsikeelse vähemuse eest – ühesõnaga kõigi nende liberaalsete väärtuste eest, mis on Soomest teinud viimastel aastakümnetel nii avatud, euroopaliku ja põhjamaise ühiskonna, kui see praeguseks on.
Üllatav ei ole kummagi võitja edu, kuid üllatav on see, et Koonderakond võitis nii napilt ja Põlissoomlased sai veelgi enam hääli, kui gallupid ennustasid. Kuid tolmuse ja sumbununa mõjusid ka paljud isikuvalikud teistes erakondades – justkui soovinuks valijad haarata hirmunult kinni millestki vanast ja turvalisest, mis/kes kaitseks neid kurja maailma ähvardavate ohtude eest.
Helsingis, mis ainsa suurlinnana võiks olla vabariigi värskeim valimispiirkond, võidutsesid ka kahes suurimas erakonnas eelkõige veteranid – sotsiaaldemokraatidest umbset soometumist esindavad Erkki Tuomioja ja Eero Heinäluoma, Koonderakonnast omad vanad tegijad, Ben Zyskowicz ja Jan Vapaavuori.
Pealinna häälekuningate hulgas olid ka Põlissoomlaste üheks ksenofoobsemaks kandidaadiks peetud Jussi Halla-Aho, kes pole küll kaugeltki suisa nats, kelleks teda avalikkuses on tembeldatud, kuid kes on kahtlemata äärmiselt konservatiivne «punakael»; ning Vasakliidu noor, kuid erinevalt oma liberaalsematest eelkäijatest samuti umbset uusvana «antikapitalistlikku», läänevaenulikku maailmavaadet esindav liider Paavo Arhinmäki.
Sama tendentsi rõhutas alati avatud ja liberaalseid väärtusi kaitsnud roheliste hämmastavalt suur kaotus – nad jäid ilma kolmandikust kohtadest.
Veel on vara ennustada, milline saab olema loodav valitsus, kuid ilmselt moodustab selle peaministrina Jyrki Katainen. See on hea uudis nii Soome majandusele kui ka ilmselt Eesti-Soome suhetele, Katainen on väljendanud vägagi positiivset suhtumist Eestisse.
Kuivõrd napilt valimised võitnud Koonderakond aga suudab oma nägemusi valitsuses teostada, paistab hiljem. Kui näiteks välisministri koha peaks saama koonderakondlase Alexander Stubbi asemel sotsiaaldemokraat – valimiste õhtul käidi ühe võimaliku kandidaadina välja isegi endise välisministri Erkki Tuomioja nimi –, on Soome välissuhetesse nii ida kui lääne suunas raske oodata mingeid värskendavaid muutusi.
Esialgu näib, et valitsus moodustatakse kolmest võitjaerakonnast – mis tähendab ka seda, et Koonderakonna liberaalsust tasakaalustab nii demarite kui Põlissoomlaste vanameelsus.
Võimalikule uuele «kolme suure» koalitsioonile on antud juba mitmeid hellitusnimesid – Helsingin Sanomate juhtkiri räägib «perussinipuna-» ehk põlis-sinipunavalitsusest, rahvasuu ja sotsiaalmeedia on armutum, eelistades sellele mõistet «sinipunakaelad».
Arvatavasti ei mõjuta Põlissoomlaste tõus valitsusse Soome tulevat poliitikat nii tugevalt, kui populistide ees õudust tundvad kodanikud ja välisvaatlejad kardavad. Irooniline ongi see, et esialgsed signaalid koalitsiooni koosseisu kohta rõhutavad veelgi Soome poliitika teflon-efekti: kes tahes võib teha valitsuskoostööd kellega tahes, ja lõpuks ei pruugi «nelja suure» hulgast moodustuv valitsus erineda monotoonseks peetud «kolme suure» omadest.
Suurim muutus, mida on valimiste tulemusena oodata, pole mitte niivõrd konkreetsete poliitiliste otsuste, kuivõrd üldise arvamuskliima muutus. Poliitilise korrektsuse piiride laienemine võiks olla Soome konsensuskultuuri oludes isegi teretulnud, kuid praegusel juhul tähendab muutus eelkõige rahvusliku populismi, eurovaenulikkuse, ksenofoobia ja homofoobia muutumist salongikõlblikuks.
Juba on märgata, et Põlissoomlasi varem marginaliseerinud meedia kohtleb neid hämmastava aupaklikkusega. See tähendab, et konsensuskultuur ei kao kuhugi, lihtsalt vaikse kokkuleppe sisu muutub. See ei tee Soomet neile, kes ei kuulu punakaelsete põlisrahvusest meeste hulka, just meeldivamaks paigaks.
Kuid ehkki populismi tõus võib olla ebameeldiv, on mõne kommenteerija mure Soome demokraatia pärast ennatlik. Demokraatia mängureegleid pole keegi ohustamas, kaotajad käitusid väärikalt ega hakanud esimesena väljastpoolt patuoinaid otsima.
Parimal juhul sunnib valimistulemus soomlasi identiteediotsingutele, mida pole tahetud pärast külma sõda veel põhjalikult ette võtta. Eliit on loonud liberaalse Euro-Soome, kuid hoidnud seda ka idanaabrile soojalt lähedal, samas kinnitades oma kuuluvust põhjamaade hulka ja jäädes jahedaks jänkide vastu. Rahva rolliks on jäänud eliidi näpunäiteid järgida.
Nüüd – kes Põlissoomlaste sõiduvees, kes protestiks nende vastu – on nii mõnigi sunnitud asja kohta ise selgeid seisukohti moodustama ja neid avalikkuses jõuliselt esile tooma. Kui sellest peakski sündima uue ja umbse konsensuse asemel hoopis uus, endisest sundimatum ja jõulisem keskustelukultuur, oleks demokraatia neist valimistest midagi isegi võitnud.