Esimesed pääsukesed valimisea langetamisel 16 eluaastale olid 1980. aastatel Ladina-Ameerika riigid, hiljem on sama tehtud ka mõnel Euroopa maal, nagu Malta ja Austria, ning pooltes Saksamaa liidumaades, kus noored võivad osaleda kohalikel valimistel. Tänavustel kohalikel valimistel saavad Eestis esimest korda kaasa lüüa ka 16- ja 17-aastased noorukid. Muidugi leidub selles otsuses kahtlejaid ning kuni sügiseni on see vanusegrupp, nende käitumine ja poliitilised eelistused teatud mõttes veel terra incognita.
Veidi ebamugavalt näivad end uues olukorras tundvat ka meie poliitikud ja erakonnad, kes lähenevad sellele vanuserühmale ettevaatlikult ja väikese kohmetusega. Erand on sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat Rainer Vakra, kes on piltlikult öeldes valinud ehtameerikaliku taktika ehk kui ta koolimaja uksest välja visataks, roniks ta kohe akna kaudu tagasi.
See ongi ju üks valimisea langetamise plusse, kuna peaks panema poliitikuid rohkem huvituma sellest spetsiifilisest vanuserühmast ja tema probleemidest. Ning ühtlasi otsima võimalusi selle valijaskonnani jõudmiseks, kuna värvilised propagandalehed, millega näiteks vanema põlvkonna esindajate hääli püütakse, vaevalt noorte hulgas erilist tähelepanu pälvivad; ilmselt tuleb ka Eesti poliitikutel senisest enam pingutada sotsiaalmeedias.
Leidub teisigi plusse. Näiteks aitab valimisea langetamine kasvatada noorte huvi poliitika vastu ja kodanikuteadlikkust, noored toovad endaga värskust ja entusiasmi ning osalevad sageli aktiivselt valimistel edaspidigi.
Valimisea langetamise vastased on hoiatanud, et mitte veel iseseisvatest noortest saab kerge saak kõiksugu manipulaatoritest populistidele, kuid näiteks Austria ja Saksamaa kogemus on selle ümber lükanud. Ka näiteks Postimehega valimiste teemal rääkinud noori panid primitiivsed populistlikud loosungid õlgu kehitama. Seepärast ei maksa kujutleda noori inimesi Buratinodena, kes end rebane Alissal ja kass Basiliol lollitada lasevad.
/nginx/o/2017/08/17/7000483t1hf851.jpg)