Uimastitarvitajad on inimesed nagu me kõik. Inimlik kahjude vähendamine on ühiskonnale alati säästlikum kui sallimatuse õhkkonnas vohava uimastikuritegevuse tagajärgede kinnimaksmine, kirjutavad psühhotroopsete ainete sõltlaste ühingu LUNEST juhid Mart Kalvet ja Jelena Antonova.
Rekordiliselt kõrgest narkosuremusest Eestis ei saa pärast rohkem kui kümnendi väldanud katastroofilisi tagajärgi enam rääkida kui kriisist, pigem on tegu uue normaalsusega. Ühiskonda õõnestavate sõltuvushäirete mõistmine, ennetamine ja ravi muutub üha aktuaalsemaks kogu maailmas. Seda kurvem on näha riigi ja linnaosa kemplemist kahjude vähendamise keskuse avamise ümber Põhja-Tallinnas ja ka küsimuse politiseerumist kohalike valimiste eel.
Sõltuvuse kujunemist mõjutavad paljud tegurid: kodune kliima, vanemate eeskuju ja tarbimisharjumused, eakaaslaste surve, ühiskonna suhtumine. Laias laastus on suurem tõenäosus millest tahes sõltuvusse jääda neil, kelle elus on olulisel kujunemisperioodil vähe turvalisust ja inimlikku hellust, palju stressi ja väljapääsmatuna tunduvaid probleeme – mida õrnemas eas alustatakse, seda suurem on probleemse sõltuvuse risk. See aga ei tähenda, et «konksu otsa» oleks oht jääda vaid tõrjutuil ja kiusatuil. Uimastite probleemsust mõjutab ka see, kuidas me neist mõtleme ja räägime.
Kipume unustama, et sõltuvus ei pruugi olla halb. Sõltuvus rõõmust ja rahust, mida pakuvad sõprade ja lähedaste armastus ja selts, on tervislik ja normaalne, kuid selle ärajäämanähud on võrreldavad raske sõltuvushäirega. Sõltuvus hommikvõimlemisest või tervisejooksust on sama biokeemiline kui sõltuvus tubakast või kanepist, ent sellele ei vaata ühiskond viltu ning sageli seda ei märgata, isegi kui see on muutunud probleemiks ja segab normaalset elu.
Diskrimineerimine tapab
Heroiini eriti ohtlikud aseained, nagu fentanüül ja selle veelgi ohtlikumad analoogid, pole ainult Eesti probleem, vaid laastavad jõhkralt nii uimastipoliitilisse minevikku takerduma kippuvas USAs kui ka uuendusmeelses Kanadas.
Nende riikide tulemused, kus katsetatakse alternatiive karistustele, on üha paremad. Võtmeks on eelkõige kahjude vähendamine ja sõltuvusprobleemiga kodanike inimväärne kohtlemine. Portugal mõistis kannapöörde vajadust 2000. aastate hakul, kui süstivate uimastitarvitajate hulk oli kasvanud nii suureks, et peaaegu iga perekond oli mõnega kimpus. Praeguseks on seal hõlpsasti kättesaadav võõrutusravi neile, kes seda vajavad, süstivate tarvitajate osakaal on vähenenud 50 protsenti ja ükski poliitiline leer ei poolda naasmist lauskeelustamise juurde.
Ka Eestis on kõigi uimastite tarvitamine ja väikeste koguste omamine teatud määral dekriminaliseeritud ning mõned elementaarsed kahjude vähendamise meetmed, nagu nõustamine, süstlavahetus, opioidasendusravi, üledoose pöörav naloksoon jne on kättesaadavad osale tarvitajaskonnast, kuid nagu näitab esikoht ELi uimastisurmade edetabelis, on sellest vähe.
Tõhusamad tulemused eeldavad kahjude vähendamise teenuste kiiret laiendamist ja nüüdisajastamist. Punktid, kus pakutakse vaid süstlavahetusteenust ilma pädeva, klientidest hooliva nõustamise ja muude sekkumisteta, pole edukad – uimastitarvitajad pöörduvad neisse vaid viimases hädas ning nende tegevus häirib tõenäolisemalt kohalike elu.
Selleks, et uimastiennetus, sealhulgas üledoosisurmade ennetus oleks tõhus, peab see olema võimalikult paindlik, mitmekülgne ja vaba diskrimineerivast suhtumisest. Eestis tuleb selleks veel palju üksmeelset, kooskõlastatud tööd teha, mis nõuab nii ametnike, klientide kui ka kohalike elanike kaasamist otsuste tegemisse.
Teenuste tõhusus väheneb seegi, kui neil puudub ühiskonna tugi. Uimastitarvitajate ja teenusepakkujate diskrimineerimine, häbimärgistamine ja tõrjumine tapab uimastitarvitajaid, aga see tapab ka osakese inimlikkust neis, kes tõhusamate tervisehoiuteenuste vastu võitlevad.
Tallinnas ja mujal nn süstlavahetuspunktide ümber viimastel aastatel toimunud inetud vägikaikaveod annavad mõista, et üks põhjustest, miks uimastitarvitajaile eluga toimetulemiseks ja musta turu narkootikumidest loobumiseks hädavajalikke keskuseid on nii keeruline asutada ja käigus hoida, on kohalike kogukondade vastuseis.
Riiklikud institutsioonid, nagu Tervise Arengu Instituut ja mõned kohaliku tasandi poliitikud võivad ju olla ühel nõul uimastikahjude vähendamise vajalikkuses, ent niipea, kui kavandatava punkti lähikonna rahvas plaanist teada saab, peavad head kavatsused koos tervisekaitsevajadusega taanduma põhjendamatu hirmu ja sügavalt juurdunud väärarusaamade ees. See on soodne pinnas ka poliitilise kasu lõikamiseks valimiste eel.
Inimväärikus ja mõistmine lepitavad
Edukalt toimivad kahjude vähendamise keskused mitmel pool. Kõikide selliste kabinettide avamise vastu on alalhoidlikumad kodanikud alguses tuliselt võidelnud. Pärast seda, kui vastuseisust hoolimata avatud abipunkti ümbruses väheneb kuritegevus, kui selle ümbert kaob süstlaprügi, kui abi saanud kliendid lõimuvad tänulikult taas ühiskonda, töö leiavad ja pere loovad, vaibub ka piirkonna elanike vastuseis, asendudes poolehoiuga.
Uimastitarvitajad on inimesed nagu me kõik, võib-olla eluga keskmisest rohkem puntras või traumeeritud, aga siiski inimesed. Kui meie vastu näidatakse üles inimlikku lugupidamist ja hoolivust, annab see paljudele meist tugeva tõuke saada taas ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks, panustada meie suhtes empaatiat ilmutanud kogukonda ja riiki ning, mis võib-olla kõige tähtsam, aidata teisi abivajajaid, kes veel neid samme astuda pole suutnud või julgenud. Kokkuvõttes kujuneb kahjude vähendamine ühiskonnale lõpuks alati säästlikumaks kui sallimatuse õhkkonnas vohava uimastikuritegevuse tagajärgede kinnimaksmine.
/nginx/o/2023/06/07/15374740t1h5640.jpg)