Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhan Mellik: tulevik on jobude päralt

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Juhan Mellik. | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Pean ausalt tunnistama: ma ei ole erilises vaimustuses tänapäeva noorsoost. Viimane on mõistagi tinglik mõiste, minu kui äsja kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnu jaoks tähistab see peamiselt keskkooliealisi või sealt hiljuti väljunuid.

Põgusate kokkupuudete põhjal on jäänud mulje, et suures osas on tegemist jobudega. Nad arvavad, et teavad kõigest hästi palju, kuid tegelikult ei tea millestki mitte tuhkagi. Ei elementaarsest aja- ega kultuuriloost, laiematest maailmaasjadest rääkimata.

Kõige juurde käib garanteeritult tunne mingisugusest erilisusest ja väljavalitusest, mööda ei saa nutitelefonisõltuvusest. Tudeerida tahavad nad ka vaid mingit pehmet jura, kirjanduskriitikat ja semiootikat.

Vanasti oli ikka teisti, sai kolhoosis vagude vahel käe mullaseks ja ehitusmalevas mehemoodi rügatud (ja ka kärakat võetud)!

Umbes niimoodi mõtleksin, kui oleksin kibestunud vaikselt keskea poole tüüriv mehike – stsenaarium, millest igal võimalusel sooviks hoiduda. Mis ei tähenda, et sellist isalik-dotseerivat suhtumist Eestis vähe leiduks.

Ikka ja jälle kerkib esile keegi, kes hakkab kõnelema pehmest noorsoost või kui uut moesõna kasutada – lumehelbekestest.

Sellest, kuidas ei tunne ikka need tänapäeva noored töö väärtust ja ootavad, et kõik kandikul ette kantakse. Võitlevad nad igasuguste kahtlaste pehmete õiguste nimel, ise ei oska aga isegi naela seina lüüa, kalapulki praadida või puid riita laduda. Mingit kohusetunnet pole neil nagunii. Ei treeni nad ka vaimu spordiga ega karasta end külmas kraanivees.

Säärased kriitikud lausa hiilgavad originaalsusega – mitte kunagi varem ajaloos pole kurdetud hukas noorsoo üle! Täiesti kindlasti teadsid nad ise oma elukoidikul täpselt, kuidas asjad tegelikult käivad!

Noorte üle hädaldajad unustavad sageli: nemad ju selle vesivõsude põlvkonna ise üles kasvatasid. Äkki oleks pidanud siis natuke enam vaeva nägema: rohkem tegelema ja vähem istuma kontoris või Soomes tööl? Või näitama ise sportlikku eeskuju, et oma viigipükste ja triiksärgi (või teksade ja T-särgi) vahelt turritavat vatsa natukenegi piirata?

Liiatagi peaks kõik pehmohariduse kritiseerijad teadma: neil on alati vaba voli panna oma järeltulija kuhugi ehitus- või metsanduskooli. Amet ei rikkuvat meest ja pealegi vajab meie majandus ju ka musta töö tegijaid?

Aga ei, ikkagi kipuvad meie elukutseliste kurtjate järeltulijad jõudma Suurbritanniasse, Ameerikasse, Šveitsi või kuhu iganes mujale. Proletöö jäägu teistele.

Jobusid on tõesti palju, aga need jobud on oma vanemate kätetöö (või õigemini selle puudulikkuse) viljad. Pealegi – kes meist poleks kunagi vähem või rohkem jobu olnud? Mina küll olin, vanemaks saades küll loodetavasti aina vähem.

Küll parandab aeg ka praegused paljukirutud lumehelbekesed, selline on ajaloo seaduspära.

Tagasi üles