Sarnaselt Ameerika Ühendriikide presidendiga on neil hiljem tulnud oma sõnu süüa. Venemaa majandus on tugevalt seotud riigi välispoliitilise kursiga, mis tähendab, et poliitilised faktorid mõjutavad majanduslikke otsuseid vägagi. Venemaa isevalitsusel on pärast 1991. aastat tänu naftatilgutile õnnestunud taas koomast välja tulla ning riigi välispoliitika, milles suur osa Venemaa kodanikke sealse režiimi ainsat edusammu näeb, on muudetud sisepoliitika kandvaks sambaks.
Venemaa juhid üritavad viimastel aastatel oma riiki ülejäänud maailmast majanduslikult isoleerida, kuid isolatsioon ja autarkia viivad riigid ja rahvad paratamatult vaesusesse. Kui vaadata Venemaa ajalugu, siis on need ajad, mil võimud on tagant kihutanud eneseisolatsiooni ja vastasseisu läänega, viinud tugeva mahajäämiseni arengus ning lõpuks ka poliitiliste ja majanduslike katastroofideni.
Võttes arvesse neid tendentse ja seda, et Vene režiimil pole muud ideoloogiat kui Putini ja tema lähikondlaste võimu säilitamine, on renessanss Eesti – aga tervikuna lääne ja Venemaa vahelistes majandussuhetes lähemal ajal ebatõenäoline. See puudutab kahtlemata ka 1990. aastate Eesti majanduse kroonijuveeli ehk transiiti, ning seda seisukohta väljendab tänases Postimehes väga selgelt Transiidikeskuse uus juht Vladimir Popov, kes näeb ida-läänesuunalisele transiidile alternatiivi põhja-lõunasuunalistes vedudes ja ühtlasi suurt potentsiaali rajatavas Rail Balticus.
Mis puudutab Eesti ja Venemaa kaubavahetust, jääb vastavaid näitajaid kahe viimase kümnendi lõikes jälgides paratamatult mulje, et praegune tase ongi optimaalne. Seepärast ei maksa väga tõsiselt võtta poliitikute juttu, kes maksumaksja raha eest ülalpeetavates propagandakanalites tõotavad Kristjan Lible kombel panna jõed tagurpidi voolama.
