Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maarja Vaino: kas puhkus on nuhtlus?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Vaino | FOTO: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Muidugi on tore, et eestlased on töökad, ja eriti tore, kui inimesed naudivad oma tööd, aga imelik, kui lapsed hakkavad tunduma kuidagi töölkäimist segava elemendina, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kui pikk peaks olema Eestis laste suvevaheaeg? Viimati ilmus ühe ema «radikaalne» ettepanek suvevaheaega tuntavalt lühendada (Triin Käpp «Teeme suvevaheja lühemaks!», naine24.postimees.ee, 26.07). Talle vastasid spetsialistid, kes selle mõtte headuses kahtlesid.

Ka mind haaras seda «radikaalset» ettepanekut märgates kimbatus. Järgmisest aastast kehtib niikuinii viie vaheaja süsteem kõikidele koolidele – juunis kestab õppetöö nädal aega kauem kui seni. See võimaldab kevadel üht lisavaheaega.

Kuid soovitus, et lapsed võiksid koolis käia terve juuni või siis tagasi koolipinki minna juba augusti algusest või keskpaigast, on siiski liig mis liig.

Peamine argument on sealjuures see, et vanemad käivad tööl ja lastel pole midagi teha, sest ka vanavanemad käivad tööl. Järelikult puudutab teema küllalt väikest hulka lapsi, esimeste klasside õpilasi. Nende pärast kogu süsteemi ümbertegemine näib liialdusena. Ka need lapsed kasvavad suuremaks, seega tuleb vanematel üle elada paar-kolm «ebamugavat» suve.

Teisalt pole Eesti (veel) Suurbritannia või mõni teine ülereguleeritud riik, kus lapsed ei või omapäi minna trenni, õue mängima või sõbrale külla. Kooliküpsed lapsed peaksid sellega ju hakkama saama.

Nii või teisiti – mida need lapsed, kes suvel üksi ei saa / tohi olla ja/või igavlevad, teevad talvistel vaheaegadel? Ka siis käivad ju vanemad tööl? Kuidas saaksid siis vanemad lastega rohkem koos olla, sest puhkus on ju sama pikk, ükskõik, kuidas see aasta peale ära jagada? Või on televiisor ja nutitelefon talvel lubatud ning ainult suvel probleem?

Kummaline tundub ka mõtlemine, et kool on midagi lasteaiasarnast. Kool on õppeasutus ja sellest ei saa teha suvist lapsehoiuteenuse pakkujat.

Lisaks öeldakse, et pikk vaheaeg on pärit ajast, mil lapsed olid vanematele põllutöödel abiks. Aga see, kui lapsed töötasid vanasti põllul, polnud ju puhkus, vaid sageli väga raske töö. Seda ei saa kasutada argumendina praeguse suvevaheaja puhul – tegemist on täiesti erinevate asjadega.

Küll aga näib probleem olevat tõesti töökeskses mõtlemises. Muidugi on tore, et eestlased on töökad, ja eriti tore, kui inimesed naudivad oma tööd. Aga imelik, kui lapsed hakkavad tunduma kuidagi töölkäimist segava elemendina.

Tegelikult võiks kogu suvevaheaja probleemi vaadata hoopis teisest küljest: miks ei võiks algklassides käivate lapsevanemate puhkus olla pikem kui 28 päeva? Muidugi on see osalt utoopiline mõte, sest paljudes kohtades ei saa praegugi kogu puhkust korraga välja võtta.

Aga ennekõike on siiski küsimus mõtteviisis. Kas laste puhkust peaks lühendama seepärast, et vanemad ei saa piisavalt puhkust? Või oleks mõistlikum vastupidi – anda vanematele rohkem puhkust lastega koosolemiseks? Tööandjad peaksid ammugi teadma, et rahulolev töötaja on efektiivsem. Või siis peaksid tööandjad aitama vanematel laste suvepuhkust sisustada – pakkuma suvelaagreid vms.

Kole on aga ühiskond, kus tööandja kohtleb töötajaid kui orje, töötajad lepivad sellega ja tahavad sellesse orjasüsteemi rakendada oma lapsed. Ehk nagu mõned aastad tagasi kirjutas üks suvevaheaja teemal arvaja: «See [pikk suvevaheaeg] toimub lastevanemate arvelt. Kui paljud töötunnid jäävad seetõttu lastevanematel tegemata?» Minu meelest päris õõvastav mõtlemine, mis näeb väärtuslikuna ainult töötunde, mitte aga laste vabadust.

Mida üldse tähendab see, et lapsed ei oska vabadusega – suvevaheajaga – midagi peale hakata? Kas see pole mitte samm ühiskonna poole, kus vabadus võib üldse kaduma minna? Kus on mugavam elada nii, et keegi on kogu su aja ära sisustanud ja endal ei tulegi fantaasiat ega mõtlemist rakendada? Mulle tundub see lausa ühiskondlik-filosoofilise probleemina, mille ilminguid tuleks võtta tõsiselt.

On küsitud, miks me lapsed on suveks nii väsinud, et peavad lausa kaks ja pool kuud puhkama. Üks vastus on haridussüsteemi lõputu reformimine, mille tulemusel on õppekavad lõhki aetud ja õpetajatel (ning muidugi õpilastel) pidev stress, kuidas üldse kogu ettenähtud materjal läbi joosta.

Nii et enne kui haridusministeeriumis hakatakse mõtlema järjekordse ebavajaliku reformi (suvevaheaja lühendamise) peale, tuleks kaaluda mõne eelneva reformi tagasivõtmist. Sest kogu õppekavade tormaka ülekuhjatuse juures tulevad koolidest ikka välja lapsed, kes ei tea sageli täiesti elementaarseid asju, näiteks seda, mis on Itaalia pealinn või millal toimus I maailmasõda.

Õppimist võiks võtta märksa rahulikumalt ja sisulisemalt, kui seda praegune süsteem võimaldab. On päris selge, et kui praegu suvevaheaega lühendada, ei tooks see kaasa mitte õppekoormuse laialijaotamist (lühemaid koolipäevi), vaid võimaluse lisada veelgi tunde ja õppekavade täiendusi.

Küsige aga õpetajatelt, kui hästi omandavad lapsed õppetükke soojadel mai- ja juunipäevadel. Suvi pole hea aeg kooliskäimiseks. Kunagi pole keelatud lastele tutvustada raamaturiiulit ja muud harivat, mis võiks igal juhul olla elementaarne elu osa.

Ei maksa põdeda, et kuskil välismaal on asjad teisiti ja suvevaheajad lühemad. Ega me kõiki halbu mõtteid ka omal nahal järele proovima ei pea, niigi oleme selles vallas üsna aktiivsed.

Lapsed vajavad lapsepõlve. Selle juurde on siiani käinud imeline pikk suvevaheaeg, unistus ja lootus, millega rasked talved vastu pidada. Või siis vähendame koos laste vaheajaga proportsionaalselt ka vanemate puhkust? Mis nad ikka seal Lätis õlle järel käivad ja grillivad? Käigu parem tööl! Kas pole radikaalselt hea mõte?

Tagasi üles