Kui meil puuduksid tulevikku suunatud väärtusotsused, oleks teadus lahenduse osas vakka. Seega joonistub välja selge muster, mille järgi teadus on iseseisvalt võimetu osas, mis puudutab ühiskonna normatiivset korraldust, kirjutab liikumise Eesti Metsa Abiks (EMA) jurist vastuseks Sven Anton arvamusportaali kolumnisti Tuul Sepa loole «Valedel ja emotsioonidel põhinev keskkonnakaitse viib ummikusse».
Kui inimene juhtub oma asju ajama emotsionaalselt, siis on ta kindlasti eneseupitaja või valelik müügimees – tõeotsing ei saa olla nauditav, sest nagu piibelgi õpetab meile, on naudingus alati midagi saatanlikku.
Seesamune askees on ka meie «teadusliku maailmavaate» aluseks, mis põhineb eeldusel, et pilvelõhkujat ei ole kuuni ehitatud üksnes teadusrahade puudumise tõttu.
Nii pidas ka Tuul Sepp 7. augusti Postimehe artiklis enda kohuseks kogu keskkonnakaitset ühe vaadatud videolõigu alusel korrale kutsuda – «vajame teaduspõhisemat keskkonnakaitset» oleks ehk viisakas kokkuvõte artikli sisust.
Hakakem siis teadlasteks ja uurigem, millised on võimalikud teaduslikud lahendused kliima soojenemise vastu. Võtame aluseks, et kliima soojenemise inimtekkelisus on täielikult ära põhjendatud. Mis saab edasi? Mida ütleb teadus? Viimati ütles teadus, et kõige suurem saastaja on inimene ise… et autod ja tehased on selle kõige kõrval tühine nohu, mida toonitab ka Tuul Sepp. Mida sellest järeldada?
Kuigi alternatiivkütuste osa muutub nüüd justkui sõelaga vee tassimiseks, leidub olulisi lahendusi teisigi – veiseliha tootmise ja tarbimise piiramine, metsatulekahjude ennetamine ja ookeanide eest hoolitsemine ja muud.
Ideed on olemas, edasi on vaja lihtsalt viimistlust ja poliitilist tahet, et need ka ellu viia. Kuid teadus ei loe valeks ka oluliselt lihtsamat lahendust – kõige suurema saastaja ehk inimese arvukuse vähendamist. Teaduslikku vastuolu ei ole, vähem inimesi tähendaks ka vähem saastet. Ent päris kergekäeliselt võib väita, et massimõrvad ei ole sotsiaalselt aktsepteeritavad. Ka sünde keelata ei ole vist kohane…
Seesama apellatsioon eetikale näitabki teaduse võimetust normatiivsete lahenduste pakkumisel – teadus kirjeldab küll olukordi (nii hüpoteetilisi kui ka tegelikke) ja nende kulgu, kuid jääb ise lahenduste normatiivsel hindamisel vait.
Juba kliima soojenemise üles seadmine probleemina, mis tuleb lahendada, on poliitilise otsuse küsimus: Mida me oleme valmis ohverdama, et pääseda kliima soojenemisest, mida mitte?
Ühiskond vaidleb, teadus on vait – näiteks kui kliimateadlased mingi ühiskondliku avalduse teevad, siis on see teadusel põhinev poliitiline avaldus, mille käimapanevaks jõuks on humanistlik traditsioon, aga mitte teadus.
Alles hetkest, kui kleebime teaduse kirjeldustele juurde väärtushinnangud, saame aru «mida need numbrid tähendavad», suhestume nendega emotsionaalselt. Nii jõuamegi üpris hõlpsasti järeldusele, et kliimasoojenemise vastu võitlemiseks ei ole massimõrvad sobiv lahendus, sest meie eetika ei luba nõnda toimida.
Tõenäoliselt ei suhtuks ühiskond positiivselt isegi sea- ja veiseliha tootmise piiramisse, kuigi teaduslikult on paljutõestatud, et veiste seedeelundkonnas tekib olulises koguses maagaasi sarnast gaasi, mida Gazprom ei ole veel suutnud ärilisel otstarbel ära kasutada.
Seesamune gaas (metaan) on oluliselt kaalukam kliima soojenemisse panustaja kui autodest ja tehastest tulev süsihappegaas. Piiranguks saavad jällegi väärtused, milleks on tervis (kui olla seisukohal, et kana- ja kalalihast inimese eluks ei piisa) või lihtsalt tarbimisharjumused.
Taas näeme siin, kuidas väärtushinnangud teaduse lahendusi ignoreerivad ning vajalikud muutused viiakse läbi pikaajalise poliitilise protsessi tagajärjel, mida veavad tihtilugu vabatahtlikud entusiastid, kes peavad oma sõnumi efektiivsemaks levitamiseks seda tihtilugu lühendama ja lihtsustama
Seni olen näidanud üksnes piiranguid, mida seavad väärtused teadusele. Aga eks ole igale ratsionaalsele kodanikule ju iseenesest mõistetav, et need väärtused ei põhine teadusel – tegemist on üksnes emotsionaalsete väljahõigetega, mida inimene enese ebaratsionaalsuses turjal kannab. Vaja on teaduspõhist lähenemist.
Mida ütleb näiteks teadus meile inimõiguste kohta? Millise bioloogilise või anatoomilise uurimuse järgi võime öelda, et sõnavabadus on homo sapiens sapiens'i võõrandamatu omadus?
Võib-olla oleme lihtsalt vale teadusharu kallal, peame edasi vaatama antropoloogiasse, sotsioloogiasse, kuid juhtume teooriate ette, kus mõni vasakpoolne hakkab juba filosofeerima, küsides tühjal pilgul: «Aga mille alusel me saame üldse väita, et mingisugune õigus on kellegi võõrandamatu õigus?»*
Teaduspõhisele maailmale selline häma ei sobi, sest vaja on korralikult organiseeritud empiirilist materjali, mille analüüsil välja selgitada tegevuskavad – poliitika põhinegu teadusel.
Nii lappabki ratsionaalne inimene teadusuuringutes, panemata tähele, et vähemalt ühe väärtusotsuse on ta juba teinud – otsuse, mille järgi teaduses peitub väärtuslik teadmine ja lahendused.
Tõenäoliselt on see inimene teinud ilma empiiriata nii mõnegi teise väärtusotsuse veel – elada on parem kui olla surnud ja nõnda saab elu hinnaliseks; mõned lähevad nii kaugele ja peavad olulisteks ka teisi elusid pidades lugu inimelust tervikuna; leidub ka neid, kes kogu kompotti peavad hinnaliseks lausa tulevikku suunatuna.
Nendest abstraktsetest põhimõtetest võime omakorda edasi tuletada otsustusi ja väärtustada näiteks kuulsust kui viisi säilitada «elu» pärast surma; traditsioone kui sotsiaalseid norme, mis meid elus on hoidnud; demokraatiat kui teistest lugupidavat kooseluvormi; elamiskõlblikku keskkonda kui surma trotsimise eeldust.
Needsamad, sageli teadvustamata väärtusotsused, on justnimelt need normatiivsed alused, mille järgi me teadust tõlgendame. Küsimus «Kas ülekaal soodustab veresoonkonnahaiguste teket?» saab normatiivselt oluliseks üksnes eeldusel, et me soovime omaenese kere siin ilmas võimalikult kaua hoida. Ka kliimasoojenemine on hakanud meie taguotsa torkima üksnes põhjusel, et istumisase on eluohtlikult kuumaks aetud.
Kui meil puuduksid tulevikku suunatud väärtusotsused, oleks teadus lahenduse osas vakka. Seega joonistub välja selge muster, mille järgi teadus on iseseisvalt võimetu osas, mis puudutab ühiskonna normatiivset korraldust.
Kuigi olen teaduspõhist maailmavaadet juba oluliselt kividega pildunud, astun korra sammu tagasi ja tunnistan, et siiski on teadusel täita tubli roll meie hinnangute kujundamisel. On ju teadus, koostöös abstraktsete väärtusotsustega, söötnud meile ette juhiseid, mille alusel tasub eelistada tervist magusanaudingule või keskkonda, kui loomaaedadest metsloomad otsa hakkavad saama. Ka maailmas olulise ettevaatuspõhimõtte on aidanud välja kujundada teadus, kuigi seda mõneti iroonilisel kombel.
Ajalooliselt on ettevaatuspõhimõtte esile kerkimise peamiseks põhjuseks olnud pettumine niinimetatud keskkonna suure assimileerimisvõime teoorias (assimilative capacity approach).
Teooria põhines kahel eeldusel: esiteks, kui inimtegevusest lähtuv mõju keskkonnale ei ületa «riskivaba» taset, ei põhjusta see keskkonnale ka mingeid märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi, ning teiseks, kaasaegne teadus on suutlik seda «riskivaba» taset adekvaatselt prognoosima, määratlema keskkonnariskid ning töötama välja tehnilised lahendused nende riskide elimineerimiseks.
Paraku ei olnud teadus võimeline teise eeldusega sammu pidama ning pidi ökosüsteemi hapra keerukuse ees tagasi astuma. Edaspidi tuligi asuda ettevaatlikule positsioonile ja tõendamiskoormis pöörati ümber.
Ettevaatuspõhimõte on jõudsalt edasi arenenud Euroopas (Euroopa Liidu Toimimise leping artikkel 191) ning Hannes Veinla hinnangul on tegemist keskkonnaõiguse kontseptuaalse tuumaga (põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, paragrahv viis, kommentaar viis).
Ettevaatuspõhimõte väärtusotsusena põhineb eeldusel, et teaduse võimalused kirjeldada ja ette näha looduslikke protsesse on piiratud. Sellest lähtuvalt kohustub riik teadusliku ebakindluse olukorras tarvidusele võtma ettevaatusmeetmeid, mis teatud juhtudel võivad viia ka kaupade keelamiseni (näiteks GMO, mis ei ole Euroopa Liidus küll kohustuslikus korras keelatud, kuid paljud riigid on otsustanud jääda GMO-vabasse tsooni. Nende riikide hulgas Eestit ei ole).
Kuid praktika ununeb kiirelt ja nii oleme 50. aastate eeskujul uuesti «varblasi hävitamas». Inimese usk enese kõikvõimsusesse ja teaduspõhisesse maailmavaatesse on taastunud kiiresti ja nõnda ei olegi ka Tuul Sepa artiklis sisalduv üleskutse GMO-vastane võitlus lõpetada enam üllatav.
Inimmälu on üürike, ent õnneks elavad väärtused meid üle. Nii saigi võimalikuks maailm, kus orjanduse taastamise ideed enam tõsiselt ei võeta. Inimõigused ja isiklikud vabadused on teinud läbi tubli arengu, kuid vaevalt, et siin teadlastele tänuavaldusi saab saata.
Ka ettevaatuspõhimõte on juba põlvkondi üle elanud ning vaikselt inimeste väärtustes ennast sisse seadmas. Isegi Eestis on ettevaatuspõhimõte enamikus valdkondades kanda kinnitanud, välja arvatud mets ja loomad, kus teaduslik ebakindlus ei paista riiki ega riigimetsa majandamise keskust (RMK) sugugi kõigutavat (näiteks tegid kaks eksperti riigikogu istungil ettepaneku, et kuuskede raievanust tõsta ei tohi, riigikogul oli hinnang, mis leidis, et peaks ning tekkis teadusliku ebakindluse olukord – kuid see meie seadusandjat ei morjendanud). Lageraie mõju looduslikule mitmekesisusele pole isegi suvatsetud arutluse alla võtta. Tööd on veel tublisti.
Aga töö, mis vajab tegemist, on paratamatult võitlus väärtusotsuste eest ehk poliitika. Just poliitiline aktivism – valitsusvälised organisatsioonid, kodanikualgatused, parteid, diskussioonid ja meeleavaldused – on väli, kus väärtuste eest võideldakse. Nii seisabki ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni või Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni selja taga lobitöö, mitte teadus.
Kokkuvõtvalt selgub, et keskkonnakaitse kui ideoloogia üritab kehtestada mitmekesist ning kestvat looduskeskkonda hoidvat suhtumist ühise ja üldtunnustatud väärtusena. Need ühised väärtused kehtestatakse poliitilisel tandril – kuhu ka teadlased oodatud on –, kus läheb vaja oskusi nii teoorias kui ka praktikas, nii teaduses kui ka kommunikatsioonis – sest enda väärtused peab veenvalt ka «edasi müüma». Ja mis puudutab siinjuures emotsioone, siis ei ole mina enese elu jooksul kohanud ühtegi edukat emotsioonideta müügimeest.
* Inimene andis endale võõrandamatu sõnavabadusõiguse 1789. aasta augustikuus, Prantsusmaal, inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooniga.