Venemaa presidendi Vladimir Putini loodud süsteemis puudub igasugune mehhanism, mis võimaldaks talle valida järglast, sest võim on nii tihedalt läbi põimunud Kremli peremehe mitteametlike sidemete võrgustikuga, et ei ole isegi võimalik kujutleda, nagu võiks keegi teda asendada. Siiski on paar-kolm nime, kes võivad riigipea koha üle võtta, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Wesley Ülikooli valitsemisteaduskonna professor Peter Rutland.
21. juulil päriti parajasti kooliõpilastega kohtuvalt Vladimir Putinilt, mida ta hakkab siis tegema, kui lahkub ametist. Ta vastas: «Ma ei ole veel otsustanud, kas lahkun presidendiametist või mitte.»
Ajal, mil kõik jälgivad pingsa tähelepanuga Putini ja Ameerika presidendi Donald Trumpi sidemete käänakuid ja pööranguid, on oluline meeles pidada, et kahe riigi suhted kestavad palju kauem kui need kaks meest.
Putin kandideerib taas 2018. aasta märtsikuistel valimistel ja on kindel, et ta võidab. Tema toetus on üle 80 protsendi ning opositsioon on üle meelitatud, juba ette tasalülitatud või represseeritud. Putini ametiaeg lõpeb 2024. aastal, mil ta on juba 72-aastane.
Juba 1980. aastatel Nõukogude Liitu uurides nägin, kuidas suutmatus välja töötada tõhusat poliitiliste juhtide väljavahetamise mehhanismi viis süsteemi seisakuni ja viimaks kokkuvarisemisele. Kas nüüd võib tekkida samalaadne olukord?
Venemaa ees seisvaid probleeme arvestades võib mõista, miks Putin ei pruugi tahta anda võimuohje järglasele üle juba järgmisel aastal. Tingimustes, kus nafta hind on maailmas jäänud püsima 50 dollari (43 euro) peale barreli eest, ei suuda Venemaa majandus enam õieti kasvada ning lisaks vaevavad Venemaad lääne sanktsioonid, mis kehtestati pärast Krimmi liidendamist 2014. aastal. Kuid 2024. aastal tuleb «projekt «Järglane»» kahtlemata Venemaa eliidi päevakorda tagasi.
Venemaa põhiseaduse kohaselt ei saa Putin ametis olla rohkem kui kaks korda järjest. 2008. aastal lahendas ta selle probleemi nii, et astus kõrvale ja hakkas peaministriks, lastes presidendiameti hõivata oma soosikul Dmitri Medvedevil. 2012. aastal otsustas Putin presidendiameti endale tagasi võtta – võib-olla ka seepärast, et tema arvates ei tulnud Medvedev selles rollis kuigi hästi toime.
Praegu on analüütikud eri meelt, kas Putini loodud poliitiline režiim suudab üldse oma looja üle elada. Paljud on seisukohal, et võim on nii tihedalt läbi põimunud Putini mitteametlike sidemete võrgustikuga, et ei ole isegi võimalik kujutleda, nagu võiks keegi teda asendada. Panused on nii suured – nii palju ebaseaduslikult omandatud vara, mis vajab riigi kaitset –, et kui Putin peaks ametist lahkuma, puhkeks Kremlis viivitamata samasugune äge kildkondade mõõduvõtmine, mis laastas Venemaad rängalt 1990. aastatel ja mis vaevab tänini näiteks Ukrainat.
Video: 25. märtsil 2015. aastal võeti vahi alla otse valitsuse istungil korruptsioonis kahtlustatavad Ukraina eriolukordade teenistuse ülem Sergi Botškovskõi ja tema asetäitja Vassõl Stojetskõi.
Ent siinkohal on oluline tähele panna, et Putin ei ole kaugeltki piiramatu võimuga diktaator. Samuti ei ole ta distsiplineeritud valitseva partei juht, nagu olid kunagised Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhid. Venemaa ajakirjanik Mihhail Zõgar on näidanud, et Putin kujutab endast vahemeest, kes tasakaalustab eri klannide huve: ärimaailma oligarhid, piirkondade bossid, jõuametkondade juhid, ministeeriumide etteotsa kerkinud tehnokraadid. Need on inimesed, kes tõid Putini võimule ja kelle aktiivse koostööta ei juhtu Venemaal midagi.
Selle käigus on välja kujunenud teatavad mängureeglid. Näiteks oligarhid jäävad poliitikast eemale ja vastutasuks ei puutu riigivõim üldiselt nende vara.
Aastate jooksul on Putin suutnud oskuslikult võita endale mõnevõrra suurema mänguruumi, aga ta tunneb väga täpselt oma võimu piire. Venemaa analüütikud kõnelevad teatavast hulgast Putini lähikondlastest, kellele kuulub võim «kollektiivse Putinina» ehk «poliitbüroona 2.0» (viimane viitab kommunistliku ajajärgu tegelikule võimuaparaadile, kus olid esindatud erinevad bürokraatlikud huvid).
/nginx/o/2017/08/16/6998259t1h8f13.jpg)
Kuid oma koha kindlustamiseks Venemaa ajaloos – ja see pakub talle kahtlemata väga suurt huvi – seisab Putini ees tõsine ülesanne leida endale usaldusväärne järglane. See isik peaks garanteerima Putini enda ja tema lähimate kaaslaste isikliku julgeoleku ja jõukuse säilimise. Sedasama üsna kindlasti lubas Putin oma eelkäijale Jeltsinile ja tolle «perekonnale», kui ta valiti Jeltsini järglaseks. Usutavasti paneb Putin selle isiku eelnevalt proovile peaministrina ja alles siis nimetab presidendiks. See on just sama tee, mida mööda kerkis Putin 1999. aastal võimule.
«[...] samamoodi võib väita, samuti tõenditele tuginedes, et Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud autoritaarsed režiimid võivad olla märksa stabiilsemad, kui need esmapilgul tunduvad, isegi kui nende raames ei ole arenenud liberaalsele demokraatiale iseloomulikke institutsioone.»
Putini süsteemis puudub aga igasugune mehhanism, mis võimaldaks valida järglast. See on selle süsteemi üks suuremaid struktuurseid puudusi. Putini seitsmeteistkümne võimuaasta jooksul on Hiinas sujuvalt vahetunud kolm juhti. Naftarikkas endises liiduvabariigis Aserbaidžaanis valmistas Heydər Əliyev ette poja İlhami, kes võttis presidendiameti üle isa surma järel 2003. aastal. Ent Putinil pole poega, vaid ainult tütred, keda traditsiooniliselt ei peeta troonipärijaks. Samuti polnud poegi, kellele võimu üle anda, aastakümneid valitsenud Usbekistani presidendil Islom Karimovil ja Türkmenistani presidendil Saparmyrat Nyýazowil.
Ometi on Türkmenistan ja Usbekistan suutnud viimastel aastatel suhteliselt sujuvalt hakkama saada juhtkonna vahetusega. Kui Karimov 2016. aastal suri, asendas teda mees, kes oli olnud juba 2003. aastast peaministri ametis. Türkmenistanis sai Nyýazowi surma järel 2006. aastal võimule tema varasem hambaarst, kes sel ajal töötas peaministri asetäitjana.
Võib muidugi öelda, et need riigid on palju väiksemad ja homogeensemad kui Venemaa ning nende juhtidel oli palju rohkem võimu kui Putinil. Kuid samamoodi võib väita, samuti tõenditele tuginedes, et Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud autoritaarsed režiimid võivad olla märksa stabiilsemad, kui need esmapilgul tunduvad, isegi kui nende raames ei ole arenenud liberaalsele demokraatiale iseloomulikke institutsioone.
/nginx/o/2017/08/16/6998269t1h5c6f.jpg)
Pole kuigi usutav, et praegune peaminister Medvedev saaks uuesti presidendiks. Ta ei ole kuigi populaarne ja tema mainet kiskus veelgi alla opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi hiljutine dokumentaalfilm, milles toodi päevavalgele tema isiklikud rikkused, sealhulgas viinamägi Toskaanas. Pärast YouTube’is avaldamist tänavu märtsis on filmi vaadatud üle 23 miljoni korra ning Medvedevi toetus rahva seas on järjepanu langenud, ühel kuul koguni viisteist protsenti.
Usutavamate järglastena paistavad praegu kolm meest, keda eliit näib usaldavat ja keda on võimalik ka avalikkusele esitada võimekate juhtidena.
Praegune kaitseminister Sergei Šoigu on Venemaal Putini järel populaarsuselt teine mees (26 protsenti Putini 55 protsendi vastu), aga et ta on suurema osa karjäärist veetnud eriolukordade ministeeriumis, ei ole tal kogemusi ärimaailmast ega välissuhtluses.
Moskva linnapea Sergei Sobjanin oli varem naftarikka Handi-Mansi ringkonna juht.
Varasem kuberner ja loodusvarade minister Juri Trutnev on praegu peaministri asetäitja ning ta on ennast näidanud taibuka ja võimeka juhina.
/nginx/o/2017/08/16/6998275t1h566b.jpg)
Šoigu ja Sobjanin on etniliselt segataustaga. Šoigu on pärit Mongoolia piiri ääres asuvast Tõvast ning Sobjaninis voolab põhjarahvaste hulka kuuluvate manside verd. See võib tekitada probleeme, sest paljudel venelastel on juurdunud negatiivsed stereotüübid vähemusrahvuste suhtes ning nad ei pruugi sugugi tahta, et mõni vähemusrahvuse esindaja tõuseks Venemaa presidendiks.
Venemaa ees seisvatest ränkadest probleemidest hoolimata on Putin vaieldamatult suutnud tagada Venemaale teatava stabiilsuse, eriti kui võrrelda olukorda 1990. aastate kaosega. Seitsmeteistkümne aastaga, mis on möödunud tema saamisest presidendiks 2000. aastal, on Venemaa elanike elatustase üle kahe korra paranenud, islamistliku terrorismi ja Tšetšeenia lahkulöömise probleem suudetud vaka alla tagasi suruda ning riigist saanud rahvusvahelisel areenil mõjuvõimas jõud. Minu meelest oleks Putinile – ja Venemaale – kasulikum, kui president loobuks võimalikult kiiresti võimust, et üheks tema valitsemisaja pärandiks jääks võimu rahumeelse üleandmise pretsedent.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane