Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: L nagu liberaal

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vene noored liberaaldemokraadid koos erakonna juhi ja asutaja Vladimir Žirinovskiga. | FOTO: Internet

Infosõdadega on tänapäeva ühiskonnas nii, et neid on parasjagu palju ja need on nagu õhk, mille sissehingamist ei märka. Propaganda ABCsse kuuluvad põhivõtted, alates sildistamisest ning lõpetades autoriteetidele rõhumisega, on läinud käiku Eesti parem- ja vasakpoolsete – või Madis teab, kuidas viimased end parajasti nimetavad – positsioonisõjas. See viimane meenutab Esimest maailmasõda. Aeg läheb, varsti juba jõulud käes, aga ühed pole Pariisile ja teised Berliinile meetritki lähemale nihkunud. Samas on taas näha, et Eestis valitseb mõistetes segadus. Näiteks «liberalism» ja «liberaal».

Esiteks on liberalisme palju, näiteks poliitiline liberalism kui ideoloogia, mille lätted viivad tagasi John Lockeʼini, ja majanduslik liberalism, millele pani aluse Adam Smith.

Teiseks tähendab liberalism tänapäeval Ameerikas ühte ja Euroopas hoopis midagi muud. Ühendriikide poliitikas on kogu liberaalne spekter liikunud pahemale, liberaal tähendab põhimõtteliselt sotsiaaldemokraati – härrassotsi tähenduses – ning samas on klassikalisi liberaale hakatud häbimärgistama, süüdistades neid ülemäärases parempoolitsemises. Ameeriklased kannavad selle automaatselt üle Euroopa asjadele, ka meil võetakse vastav terminoloogia Ameerikast rääkides üle ning aeg-ajalt kantakse üle ka meie oludele. Sest nii on meil kombeks.

Nüüdisaegne poliitiline liberalism hõlmab tänapäeval demokraatlikes maades põhimõtteliselt kõiki poliitilisi liikumisi, välja arvatud absoluutsed parem-vasak-äärmused, ning sõnadega «liberaal» ja «liberalism» tähistatakse juba pagan teab mida, alates krüptokommunistidest kuni islamistidest feministideni, kes ähvardavad oma oponentidel avalikult suguelundid maha lõigata.

Või võtame näiteks poolmüütilised Vene liberaalid, kellest me aeg-ajalt kuulda või lugeda saame. Mis liberaalid nad on? Sellesse lahtrisse topitakse Kasjanovi-sugused Nõukogude nomenklatuuri jäänused, tehnokraadid ja Navalnõi-sugune tuulelipp, kes on jõudnud marssida suurvene šovinistide paraadidel, jampsida midagi õigeusust ja sodomiitidest, kutsuda hääletama Zjuganovi kommarite poolt jms. Samasuguseid näiteid leiab Eestist, kus mõni liberaaliks tituleeritu kutsus teatud ajal vaata et iga nädal midagi ära keelama või kedagi kinni panema.

Neoliberalismiga, mida meie marksistid ning haritlased ja haridusringkonnad samastavad liberalismiga, on asjad samuti keerulised. Kunagi nimetati nõnda keinsianismi, hiljem nimetasid lääne vasakautorid niimoodi Reagani ja Thatcheri kurssi, mis erinevad ju diametraalselt. Kuid need on juba majanduslikud, mitte poliitilised mõisted. Viimaste puhul unustatakse või lihtsalt ei teata meil Eestis, et igat sorti «neoʼd» on põhimõtteliselt oma varaste nimekaimude sisulised vastandid.

Tagasi üles