Meil on tekkinud liiga palju visionääre ja alles on jäänud liiga vähe ärategijaid. Liiga palju inimesi, keda usutakse pimesi, kelle nimi maksab ainuüksi kunagi tekkinud kuvandi pärast. Targutajaid, tagantjärele rusikatega vehkijaid. Palju kisa, vähe villa. Eriti suur on kisa siis, kui teistel meepott ümber läheb, kuigi endal ka sõrmed kahtlaselt magusad.
Kuldne kest on aga seest tühi. Need IT-luuletajad ei tee meie jaoks midagi tegelikult ära. Kusjuures ma ei räägi poliitikutest, vaid ametnikest, endistest ja praegustest asekantsleritest, kes võiksid olla tegijad..., aga on PR-mehed, luuletajad. Rohkem naiskolleegide käevangus lennuki äriklassis boonuspunkte kogumas kui reaalselt ninapidi tööprotsessides. Selles filmis on rollijaotustega midagi segi läinud.
Meie sotsiaalmaksete süsteemi uuendamise mammutprojekt SKAIS2 tõi päevavalgele nii sellesamuse küsimuse vastutusest kui ka mitu teist probleemi.
Oleme väike riik. Meil ei ole palju ressursse. See tähendab, et ka mõistetele «mina» ja «nemad», «tellija» ja «täitja» tuleks anda hoopis teine tähendus, kui seni tavaks on olnud.
Esiteks olen selgelt vastu eeltoodud luuletajate ihale ehitada igale Eesti riigiasutusele oma infosüsteem. Täpselt nii hästi või halvasti, kui keegi parasjagu tellida oskab. Meil lihtsalt ei jätku igale poole oskuslikke tellijaid. Nii lähevadki asjad aia taha. Nii saavadki pahatahtlikud ettevõtted nautida euromiljonite nirisemist oma lüpsikuisse isegi siis, kui on ammu ette teada, et lehmale süüa selle eest tegelikult liiga palju ei anta. Pole seda lootustki olnud.
Ma imestasin väga, kui sain eile teada, et tegelikult oli aastate eest laual ka kahe ülisuure infosüsteemi ühendamine – raha koguv e-maksuamet ja toetusraha välja maksev e-sotsiaalkindlustusamet oleksid moodustanud suurepärase koosluse. Kuid taas sai takistuseks ühe luuletaja «ei», kes tahtis «oma». Euroraha paistis või milles asi?
Riik ja ettevõtlus võiksid samuti rollid paremini paika saada. Saan aru, et IT-ettevõtete huvides on luua võimalikult palju unikaalseid süsteeme ning kasseerida iga sellise loomise ja elushoidmise eest kopsakaid summasid. Mis oleks, kui riigil ikkagi oleks üks süsteem, üks tuum ja tellida tuleks vaid kohendusi ühe või teise ameti tarvis? Kas oleks ehk siis ametnik ka parem tellija, kui ta saab ise väga täpselt aru, mis probleemi tal lahendada tuleb?
Aga ei, me ei saa isegi dokumendihalduse ja e-arvete süsteemi kasutada omavalitsuste ja riigi tasandil ühiselt. Ikka tuleb teha eraldi hankeid samadele asjadele, ikka Tallinnas eraldi, ikka Viljandis eraldi ja ikka ministeeriumis eraldi.
Äkki tõesti aitab meie väikeses riigis killustatud IT-hangetest? Mitut õppetundi on veel vaja? Lööks senise korra klotsideks laiali ja laoks uuesti kokku?