Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Niitra: minge metsa!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sirje Niitra | FOTO: Postimees.ee

Lugedes pikkadest praamijärjekordadest, mõtlen alati, et mida te ometi sinna saartele trügite, kui sisemaalgi on nii palju ilusat loodust ja toredaid inimesi. Mitte et mul Eesti saarte vastu midagi oleks, vastupidi, olen isegi ühel neist pikemalt elanud, aga ma ei mõista seda pühade-eelset Hiiumaale ja Saaremaale mineku hüsteeriat, eriti noorte hulgas, kel juuri saarel pole ja kellel on Eestimaalgi veel palju avastamata paiku.

Teiseks see iga hinna eest välismaale reisimise kihk. Paljudel, kel pool maailma läbi käidud, on Nuustaku alles avastamata ja nad ei tea, mis marjad Eesti rabades kasvavad. Küll aga oskavad Eesti maad hinnata välismaalased, kes paluvad vahel turismibussi peatada isegi selleks, et maantee ääres laotuvat võilillemerd imetleda.

Kui turismitaludes, mida aina juurde kerkib ja kus külalislahke pererahvas alati valmis võõraid tervitama, peatuda ei soovi, võib niisama ringi sõita. Ja alati tasub suurtelt teedelt väiksematelegi keerata, silmailu ja uudistamist jagub kõikjal. Kaunilt õitsvad või küpse vilja all õhtupäikeses sillerdavad põllud, loomad karjamaal ja kordatehtud koduõued – on mille üle uhkust tunda.

Eraldi väärtus on mets, mida meil jagub igasse maakonda ja mis peagi saabuval sügisel on täis uskumatuid ande. Aga ega sinna pea tingimata midagi korjama minema, võib ka niisama mõnel kännul hapnikurikast õhku sisse hingata ja elu üle mõtiskleda, nii et joogakursust pole vajagi.

Lisaks loodusele on maal muudki, mida imetleda. Mitmed tuntud põllumehed on pannud õla alla ümbruskonna vanade mõisa- ja muudegi hoonete kordategemisele ja kokku kogunud hulga Eesti ajaloost jutustavat vanavara. Nad on teinud seda suurema kärata ja alati lahkelt valmis möödakäijale oma kuuri- või aidauksi avama. Paljudes kohtades toimuvad sellistes ajaloolise väärtusega ruumides kontserdid, korraldatakse näitusi kohalike inimeste loomingust.

Au ja kiitus neile maaettevõtjatele, kes kadestamisväärse visadusega oma põhitöö kõrvalt pidevalt kogukonna asjadesse panustavad. «Minu kodu ei alga ega lõpe minu koduuksel,» ütles eelmisel aasta Eesti parimaks põllumeheks valitud Lembit Paal. Ja tema pole ainus, kes nii mõtleb. Vastutasuks saavad sellised mehed ja naised, kes teevad märksa rohkem kui peavad, inimeste lugupidamise. Samas võiks ka riik neid rohkem märgata ja toetada.

Kel maal sugulased, sõbrad või muidu head tuttavad, on õnnega koos, sest koht, kuhu linnakärast eemalduda, olemas. Siiski tasuks enne küllaminekut uurida, kas aeg on ikka sobiv või on pererahval parasjagu suuremat sorti töö käsil, mille ajal segamine sugugi sobilik pole. Veelgi parem, kui saame tuttavatele kiirel ajal talutöödele abiks minna, kuid seegi vajab kooskõlastamist. Maatöö pidavat olema linnauntsantsakatele üks paremaid teraapiaid, mis tõhusam kui igasugused antidepressandid.

Tagasi üles