Lähiajaloo maailmapoliitikas ei leidu teist nii suurt aforismimeistrit kui Venemaa ekspeaminister Viktor Tšernomõrdin, kes kõige muu kõrval lausus, et taheti parimat, aga välja kukkus nii nagu alati. Tšernomõrdini väljaütlemised võivad esmapilgul tunduda naljakad, kuid tegu oli targa mehega ning teistkordsel mõtlemisel võib täheldada, et neisse on kätketud palju elutarkust. Tihti on neil tegelikkusega enam pistmist kui banaalsustel, mida pilluvad praegused poliitikud ja mis juba hetke pärast kõigil ununevad.
See «taheti parimat» sobib ju suurepäraselt iseloomustama Eesti riigi ja looduskaitsjate vahel sõlmitud kompromissi. Metsaseaduse muudatustega lihtsustatakse meil teatavasti okaspuumetsade raiet, ehkki viimaste pindala on viimase 25 aastaga drastiliselt vähenenud. Riik lubas looduskaitsjate rahustamiseks raienõuete leevendamise pärast kaitse alla võtta 30 000 hektarit laane- ja salumetsi. Ent kui Riigimetsa Majandamise Keskuse töötajad sel suvel neid üle vaatama saadeti, selgus, et seal polegi enam peaaegu midagi kaitsta ning paljudes kohtades laiutavad metsa asemel juba kännud ja võsa.
Selles kummalises olukorras, mis sobiks pigem Venemaale, kus teatavasti võimalik kõik, kerkivad kohe kaks ehtvenelikku küsimust, millega sealne intelligents on 150 aastat pead murdnud ja tõenäoliselt murrab teist sama palju veel – «kes on süüdi?» ja «mida teha?». Esimene küsimus võtab tihti meiegi maa ametnikud ja poliitikud närviliselt vastusest kõrvale puiklema ja vingerdama, kuid alati pole see kõige olulisem. Teisele küsimusele tuleb paratamatult vastus leida.
Looduse ja metsade kaitsmise tähtsusest võib rääkida lõputult ja kaunikõneliselt – tegemata sellest seejuures mingeidki järeldusi. Me kõik oleme tegelikult osa loodusest, tema sõltub meist ning meie temast. Sellega küll sageli pead ei vaevata, oma järeltulijatele mõtlevad inimesed aga palju rohkem. Seepärast tulebki loodushoid nüüd ja praegu tähelepanu alla võtta, kuna järeltulijad saavad Eesti meilt päranduseks sellisena, nagu see meist ühel päeval maha jääb.
