Usain Bolt - mitte sportlane, vaid artist

Usain Bolt Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Londoni maailmameistrivõistlused on kergejõustiku jaoks olnud suur kordaminek. Staadion on kogu aeg olnud pungil asjatundlikku ja tippkergejõustikku hindavat publikut. Targalt koostatud ajakava on taganud kõigile aladele asjakohase tähelepanu – isegi ühepäevastel võistlustel vaeslapse ossa jäävad väljakualad on Londonis kenasti suurde pilti mahtunud. Puudust pole tuntud ei pingest ega draamast.

Ometi ootab maailma kergejõustikku esmaspäeval ränk pohmell ja kriis. Kümme aastat kestnud pidu saab läbi, sest täna teeb Usain Bolt 4x100 meetri teatejooksus oma karjääri viimase stardi. Imemees on alates 2008. aasta Pekingi olümpiast, kui ta võitis kuldmedalid 100, 200 ja 4x100 meetri jooksus, olnud pidevalt spordialade kuninganna vaieldamatu reklaamnägu. Temast jääva tühimiku täitmine on kergejõustiku jaoks võimatu ülesanne.

Homme lõpule jõudva MMi jooksul on visatud õhku lõuna-aafriklasest veerandmaileri Wayde Van Niekerki nimi. Et äkki suudab tema asuda Bolti asemele ja saada Härra Kergejõustikuks? Või miks mitte Saksamaa odaviskaja Johannes Vetter, kes ähvardab täna õhtul maailmarekordi purustada? Lootusetud juhtumid mõlemad. Neil mõlemal mehel ja ka kõigil teistel tippkergejõustiklastel on üks ühine, Bolti rolli enda kanda võtmist välistav häda. Nad on sportlased. Bolt ei ole. Bolt on artist.

Publik ei oodanud tema 10–20 sekundit kestvaid etteasteid mitte sel põhjusel, et näha maailma kõige kiireimat meest jooksmas. Maailmarekordeid on püstitatud varemgi ja neid sünnib ka tulevikus. Sportlase või võistkonna mainet ei kujunda resultaat, vaid tulemuse suhe publikuga. Muidu oleksid kõik maailmameistrid ja olümpiavõitjad võrdselt kuulsad, mis aga pole ju tõsi. Erilised eristuvad. Bolt naelutas sajad miljonid inimesed teleka ette – mitte sellega, et ta võitis, vaid sellega, kuidas ta võitis.

Sundimatu olek, mis vastandus kardinaalselt tavapärasele tippsportlasele, kelle jaoks on võitmine elu ja surma küsimus, mõjus võluvalt. Bolt oli alati favoriit, aga mitte kunagi sellest vähimalgi määral häiritud või pinges. Ta ei keskendunud võistluseks ümbritsevat välja lülitades ja omasse mulli sisenedes, vaid vastupidi – publik ja kaamera käivitasid ta. Artist Bolt ei pidanud publiku meele lahutamiseks tegema midagi muud, kui olema tema ise. Ta ei teinud pulli, vaid oli Bolt. Sellest piisas.

Fenomeni kirjeldab hästi ka pahameel, mis vallandus läinud pühapäeval maailmameistriks tulnud ameeriklase Justin Gatlini aadressil, kui Bolt pidi oma viimases individuaalses MM-finaalis leppima pronksmedaliga. Dopingupatuste jooksjatega konkureerimises pole midagi ebatavalist – 100 meetri jooksu kõigi aegade edetabeli esikuuikust on maailmarekordi 9,58 omanik Bolt ainuke, kes pole karjääri jooksul dopingu tarvitamise eest karistada saanud.

Seega on dopingupatuste sportlaste olemasolu kergejõustikupubliku jaoks harilik nähtus. Aga Bolti kaotus mitte ning lahknevus harjumuspärasest stsenaariumist tekitas publikus ängi, mis elati välja Gatlini peal. Mida tegi Bolt? Õnnitles maailmameistritiitli võtnud Gatlinit ja hurjutas ameeriklast ründama asunuid. Sellega tõestas Bolt taas, et võitmine pole tema jaoks elu ja surma küsimus – ikkagi reggae-saare mees! Ja ühtlasi õpetas ta kõigile sportlastele, kuidas kaotada.