Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks eestlane kardab feminismi?

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Teise maailmasõja ajast pärit feminismikeskse sümboliga plakat, mille sõnum on «We can do it» ehk «Me saame hakkama». | FOTO: Wikimedia

Paides algas täna järjekordne Arvamusfestival, kus Eelarvamuste alal võeti luubi alla ka eestlased ja feminism, kuidas nähakse naist ühiskonnast ning kuidas teha nii, et feminism saaks meie ühiskonnas rohkem kandepinda.

Arutelus osalesid töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Naistelehe peatoimetaja Manona Paris, Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper ja mitmekesisuse nõustaja Reet Trei.

Kuidas rahuldada naisteajakirjanduses tarbija vajadusi ning samal ajal külvata feminismi seemet, kõlas üks esimesi küsimusi.

«Ajakirjanduses on olemas kaks eesmärki: meelt lahutada ja informeerida ning muuta hoiakuid ja arvamusi. Kuid ma näen, et emantsipatsioon (naise eneseteadlikkus) mängib naiste elus aina suuremat rolli ja see tuleb mulle läbi kõiksugu lugude. Ei maksa ennast ära kaotada ei suhtesse ega karjääri. Peab leidma endas tasakaalu. See, et nad otsivad ja panevad end sinna keskmesse on väga üldinimlik väärtus. See on inimväärtus,» vastas Paris.

Teine küsimus kõlas: kas meil on naistega poliitikas häda?

«Muidugi on häda – neid on tõesti liiga vähe,» märkis Ossinovski. Tema sõnul on erakordselt raske saada naisi kandideerima, kuigi on püütud. «Näen seda taas, et naisi on keerulisem kaasata valimistesse kui mehi,» leidis Ossinovski. Samuti on välja tulnud, et paljud naised hääletavad nii nagu nende meessoost pereliikmed.

Ossinovski sõnul tuleneb see sellest, et naisterahvad pole välja kujundanud oma poliitilisi vaateid ja seega seltskond, kelle seast otsida poliitiliselt aktiivseid inimesi, on naiste seas väiksem kui meestel. Aga seda on võimalik parandada, sest kõik erakonnad ootavad naissoost kandidaate. «Väljaarvatud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond,» torkas sotside esimees. (Publik naeris.)

Üks pealtvaataja tahtis aga teada, miks ei käsitleta sooproblemaatikat kui osa väärtuste konfliktist? Ossinovski sõnul seisneb mure selles, et väärtussüsteemide muutused on pikaajalised ning seda kasutatakse paraku tihti mitte millegi tegemise põhjendamiseeks. «Et näete, meie väärtusruum on selline, peame ootama, kuni ühiskond kasvab ja siis vaatame,» selgitas ta. Tegelik muutus tuleb aga käitumisharjumiste muutusest. «Praegu puhkusel olles käin lasteväljakul. Seal on naised, nädalavahetustel on ka isad,» tõi ta naljatledes näite.

Publiku seast kostus veel mure, et keeruline on mõista, milliseid naisi või mehi me enda ümber siis tahame. «Naised ise peaksid tolereerima teisi naisi ja olema sallivamad nende suhtes. Räägin naiste solidaarsusest, millest meil tegelikult napib,» lausus üks pealtvaataja.

Trei võttis sõna ja rääkis, et väärtushinnangud tulevad kodust ja koolist. «Kujutage ette, et see noor seisab silmitsi ajalooga koolis. Seisab silmitsi 150 inimesega ajaloost ja nende hulgas on vaid kaks naist – Katariina II ja Lydia Koidula.

Arutelu lõpus mainis Käsper, et feminism on tema jaoks on võrdsus meeste ja naiste vahel, ent kuna ajalooliselt on naistel olnud seis kehvem, siis on feminismil oma koht. «Feminism peaks olema läbiv. Feministlik kaitsepoliitika, majanduspoliitika jne,» rääkis Käsper. «Me isegi Reedaga mõtlesime, milline võiks olema feministlik liikluskorralduspoliitika,» ütles ta.

Ossinovski lisas, et tänases päevas tuleb vaadata feminismi kui võitlust soolise võrdõiguslikkuse eest.

Tagasi üles