Priit Rajalo: kui armastusest üksi ei piisa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Rajalo.
Priit Rajalo. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Möödunud aasta jõulude eel, kirjutades lugu sellest, kuidas suured toetuste-annetuste kampaaniad jooksevad paljudest abi vajavatest peredest lihtsalt mööda, oli kurb kuulata sotsiaaltöötajaid, kes teavad ja tunnevad näiteks peresid, kus üksikema kasvatab pisku teenistuse eest üksinda kolme teismelist last ja isa abile eriti loota ei saa.



Samal ajal rääkis üks sotsiaaltöötaja mõru muigega, kuidas jõulude ajal seisavad lastekodude ukse taga heasoovijad lausa kolmes vahetuses, et saaks sealsete lastega koos piparkooke teha. Ei, see polnud etteheide, vaid palve vaadata alustuseks ka enda lähiümbrusesse: äkki on hoopis naabertalus või lausa sinu lapsega samas lasteaiarühmas mõni laps, kellest jõulurõõm mööda läheb.



Kuidagi küüniline on öelda, et möödunud nädalal Tallinnas tühermaalt leitud lapsel vedas, ent vedas ehk ses mõttes, et usutavasti saab ta nüüd peresse, kus tal on soe ja turvaline ning kus tema kõrval on hoolitsevad ja armastavad kasuvanemad. Ent ärgem unustagem, et väidetavate majandusraskuste tõttu lapse põõsa alla poetanud isa-ema hoole alla jäi veel kolm last.



Statistikaameti andmetel võeti möödunud aastal arvele 1529 vanemliku hoolitsuseta last või kuni 18-aastast noort, kelle vanemad on kuulutatud teadmata kadunuks, teovõimetuks või kelle vanematelt on vanemaõigused ära võetud, samuti lapsed, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta mõnel muul põhjusel.



Aga kui palju on neid isasid-emasid (üksi või koos), kes läbi mis tahes raskuste püüavad ehtlapsevanemlikult teha kõik selleks, et lapsele/lastele vähegi eluväärseid tingimusi luua, neid harida ja kasvatada? Ka tühermaale jäetud tüdruku kasuvanemad püüdsid ju parimat ja sotsiaaltöötajad kinnitavad, et aasta eest oli seal kodus kõik korras.



Kui paljudes kodudes on praegu kõik korras, kuid aasta pärast on laps koormaks kaelas? Kas jälle reageerime abiotsimisega alles siis, kui mõni pisikene kuskil emme järele nutab, ning räägime nurkasurutusest äärmiselt rumala otsuse vastu võtnud vanema(te) vangipanekust?



Ei, lapse hülgamine ei tohi jääda karistuseta, ent tähtsam on mõelda sellele, kuidas aidata neid armastavaid vanemaid, kes väga tahavad hakkama saada, kuid ühel hetkel siiski ei suuda. Nende ainus valik ei tohiks olla lapsest lahtisaamine!



Ja unustagu kommentaatorid siinkohal oma äärmiselt rumal jutt sellest, et sel juhul tulekski laps ära anda või hakata järeltulijatele mõtlema alles siis, kui korter ja auto olemas ning pangakonto üle ajab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles