Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Richard N. Haass: Põhja-Korea tuumaprogrammi kümme õppetundi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lõuna-Korea elanikud vaatavad televisioonist uudistesaadet Põhja-Korea raketikatsetusest. | FOTO: Scanpix

Richard N. Haass loetleb kümme õppetundi, miks Põhja-Korea tuumaprogramm on olnud edukas.

Põhja-Korea on suutnud valmistada mitu tuumalõhkepead ning töötab välja ballistilist raketti, mis suudaks neid toimetada kõikjale maailmas. Paljud valitsused peavad praegu aru, kuidas seda Põhja-Korea võimet välistada või vähemalt selle edasi arendamist aeglustada ning mida võtta ette siis, kui need pingutused nurjuvad.

Enesestmõistetavalt on tegu tähtsate, aga siiski mitte ainsate küsimustega. Sama oluline on aru saada, kuidas Põhja-Koreal on aastakümneid kestnud rahvusvahelisist pingutusist hoolimata üldse õnnestunud oma tuuma- ja raketiprogrammiga nii kaugele jõuda. Küllap on juba hilja Põhja-Korea trajektoori otsustavalt muuta, aga veel pole hilja kogemusist õppust võtta. Allpool esitangi kümme õppetundi, mille arvestamata jätmine saab meile ainult kahju teha.

Esiteks saadab valitsust, kelle käsutuses on elementaarne täppisteaduslik teadmus ja tänapäevane tootmisvõime ning kes vankumatult soovib välja töötada kas või algelise tuumarelva, varem või hiljem tõenäoliselt edu. Suurem osa vajalikku teavet on üleüldiselt kättesaadav.

Teiseks saab välist abi taunida ja piirata, aga mitte jäägitult ära lõigata. Alati on olemas olnud must turg, kus tuntakse huvi ainult tulu vastu. Sellist turgu soosivad isegi mõningad valitsused, ehkki on võtnud endale kohustuse seda mitte teha.

Kolmandaks on majanduslikel sanktsioonidel oma piirid. Need võivad küll tõsta tuumarelva valmistamise kulu, aga ajalugu on näidanud, et valitsused on valmis maksma päris palju, kui midagi väga kindlalt tahavad. Tõendid näitavad sedagi, et osa sanktsioone või lausa kõik aja jooksul kaovad, sest vähemalt mõni valitsus tunnustab uue tuumariigi muutunud staatust ja peab paremaks sanktsioonide asemel keskenduda millelegi muule. Nii juhtus näiteks Indiaga.

Neljandaks ei pea valitsused alati vajalikuks seada globaalseid kaalutlusi (antud juhul vastuseisu tuumarelva levikule) kõrgemale oma otseseist strateegilistest huvidest. Hiina on tuumarelva leviku vastu, aga veel enam soovib ta, et Korea poolsaar püsiks edaspidigi lõhestatud ja Põhja-Korea kujutaks endast puhverriiki. See kärbib tuntavalt majanduslikku survet, mida Hiina on valmis Põhja-Koreale tolle tuumataotluste pärast avaldama. Ameerika Ühendriigid olid omal ajal vastu sellele, et Pakistan töötas välja tuumarelva, aga tegutsesid loiult, sest soovisid 1980. aastatel palju enam, et Pakistan aitaks võidelda Nõukogude Liidu okupatsioonivägede vastu Afganistanis.

Viiendaks arvatakse ka kolmveerand sajandit pärast tuumarelva esimest ja viimast korda kasutamist ning veerand sajandit pärast külma sõja lõppu, et neil on teatav väärtus. See on seotud rohkem julgeoleku kui prestiižiga.

Mõnekümne aasta eest jõudis sellise hinnanguni Iisrael, kes seisis silmitsi araabia riikide ähvardusega pühkida juudi riik maa pealt minema. Hilisemal ajal on Ukraina, Liibüa ja Iraak vabatahtlikult või surve all loobunud tuumarelvaprogrammist. Mõne aja möödudes tungis Ukrainale kallale Venemaa, Iraagile USA ning Liibüale USA ja veel mitu viimase Euroopa partnerit. Sealjuures tõugati Saddam Hussein Iraagis ja Muammar Gaddafi Liibüas võimult.

Põhja-Korea on sellist saatust vältinud ja Kimi suguvõsa kolmas põlvkond valitseb riiki raudse rusikaga. Pole põhjust kahelda, et Kim Jong-un on selle õppetunni endale hästi selgeks teinud.

Kuuendaks on 1970. aasta tuumarelva leviku tõkestamise leping, mille kohaselt ei tohiks tuumarelv jõuda ühegi teise kui viie määratlemata, kuid siiski piiratud aja vältel legitiimselt tuumarelva omavaks riigiks tunnistatud osapoole (USA, Venemaa, Hiina, Ühendkuningriik, Prantsusmaa) kätte, üsna ebapiisav. See on vabatahtlik kokkulepe. Riikidel pole kohustust sellega ühineda ja nad võivad karistamatult oma allkirja selle alt tagasi võtta, kui peaksid meelt muutma. Inspektsioone, mis peavad kontrollima lepingust kinnipidamist, tehakse suurel määral valitsuste enda esitatud teabe alusel, kes teadagi ei pruugi sugugi kõike avaldada.

Seitsmendaks ei ole uutel diplomaatilisil püüdlusil, näiteks ÜRO peaassamblee hiljutisel üleüldisel tuumarelvakeelul, mingeid selgeid tagajärgi. Niisuguseid kokkuleppeid võib edukalt võrrelda 1928. aasta Kelloggi-Briand'i paktiga, mis mäletatavasti keelustas sõja.

Kaheksandaks leidub rahvusvahelises süsteemis üks suur lünk. Tuumarelvade leviku vastu on olemas konkreetne akt, kuid puudub konsensus või kokkulepe, mida peaks tegema siis, kui mõni riik ometi töötab välja või omandab muul moel tuumarelva. Välistavate (tärkava ohu vastu) ja ennetavate (otsese ohu vastu) rünnakute juriidiline ja diplomaatiline ambivalentsus muudab lihtsamaks neist rääkida kui neid tegelikult teostada.

Üheksandaks ei ole alternatiivid, kuidas tulla toime tuumarelva levikuga, aja jooksul sugugi paranenud. 1990. aastate algul kaalus USA sõjalise jõu kasutamist Põhja-Korea alles lapsekingades programmi purustamiseks, kuid kohkus tagasi võimaliku teise Korea sõja eest. Nii on see ka tänapäeval, mil kasutatav jõud peaks olema tuntavalt võimsam ja edulootus oleks veel hägusem.

Viimaks tuleb tõdeda, et mitte iga probleemi ei saa lahendada. Mõnda juhtumit saab ainult ohjes hoida. Näiteks on kindlasti liiga vara asuda seisukohale, et Iraan ei hakka kunagi tuumarelva välja töötama. 2015. aasta kokkulepe viis selle ohu kaugemasse tulevikku, aga ei kaotanud seda kuhugi. Niisamuti näitab alles tulevik, mida õieti saab ette võtta Põhja-Koreaga. Niisuguste probleemide ohjamine ei pruugi pakkuda rahuldust, aga tihtipeale on see parim, mida üldse teha saab.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Richard N. Haass on Ameerika Ühendriikide mõttekoja Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations) president ja mitme raamatu autor, millest uusim on «Kaoses maailm: Ameerika välispoliitika ja vana maailmakorra kriis» («A World in Disarray: American Foreign Policy and the Crisis of the Old Order»).

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org

Tagasi üles