Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sergei Metlev: Eesti linnu ja valdu on tabanud kaevikusõda

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sergei Metlev | FOTO: Erakogu

Enamik Eesti linnadest ja valdadest kogeb ideoloogilisest vastandumisest toituvat poliitilist kaevikusõda, kirjutab Vabaerakonna liige ja Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik Mustamäe piirkonna juht Sergei Metlev.

Kohaliku omavalitsuse mõte on tagada kohalike huvide kaitse ning hoolitseda teede, haridusasutuste, heakorra ja muu sellise eest. Kahjuks tiritakse omavalitsusi valimiste eel järjekindlalt suurtesse konfliktidesse. Ühed töötlevad venekeelset elanikkonda, teised teevad parteikaaslastele ära ja kolmandad tahavad lahendada Tallinna volikogust Euroopa migratsiooniprobleemi.

Sõnapaar «kohalik poliitika» muutub sõnakõlksuks ning väärtuslik kohalik identiteet hajub.

Toompeal võimule pretendeerivad erakonnad on valdavalt järjepideva maailmavaatelise joonega organisatsioonid ja selles ei olegi midagi eriskummalist.

Kuid kahjuks peavad ühiskonnas levinud arusaama kohaselt sotsid, konservatiivid või liberaalid hoidma ühesugust rühti nii välispoliitika arutelul riigikogus kui ka kanalisatsiooni ehitamise arutelul vallamajas. Võrreldes nendest aruteludest mõjutatud inimeste hulka ja mõju kogu ühiskonna käekäigule, saab öelda, et kohaliku ja riikliku poliitika ühtesulatamine on vale ja kunstlikult esile kutsutud.

Ei tea kuidas teised, aga mina küll ei suudaks teeselda, et minu liberaalkonservatiivsel ilmavaatel on suur tähtsus linna rohealade rajamisel või jalgrattateede planeerimisel.

See probleem saab alguse jäigas mõttemaailmas, millest aegamööda kujuneb meie ümber jäik tsentraliseeritud riik, kus kohaliku omavalitsuse roll on taandunud äärmisel juhul mõne maja ülalpidamisele. See olukord tekitab küsimuse, kas põhiseadusega garanteeritud omavalitsusautonoomia on Eestis üldse alles? Kas kohalike inimeste iseotsustusõigus eksisteerib vaid paberil?

Valimisliidud on hea alternatiiv

Eesti riigihalduses on kohalik tasand nihkunud selgelt tagaplaanile. Tal ei ole õigusi tagada endale piisav sõltumatu sissetulek näiteks kohalike maksude ja lõivudega, et kohapeal loodav väärtus teeniks omavalitsuse rahva huve paremini.  Sõltutakse keskvalitsuse otsustest – omavalitsuste jäävast tulumaksu osast ja tasandusfondist. Kõige üle valvab suur riigiaparaat. Tallinna näitel veendume, et omavalitsust võivad juhtida inimesed, kes on muutnud linna ühe erakonna elujõu allikaks.

Pole siis mõtet imestada, et kodanikud kohati isegi enam ei reageeri kohalike poliittegelaste kuritarvitustele ja unustavad enda elulised huvid õhuga täidetud kohaliku valimiskampaania eufoorias.

Kahjuks ei ole enamikus omavalitsustes valimistulemused võimaldanud löögile pääseda jõududel, kes tahavad taastada kohaliku poliitikategemise tõelist staatust ja kaitsta kohalikke huvisid, sest konkurentsitingimused ei ole võrdsed kohalike valimisliitude ja erakondade jaoks.

Ma ei arva, et erakondadel ei ole moraalset õigust oma nimekirju kohalikel valimistel välja panna ja kindlasti on erakondades oma kodukoha pärast südant valutavaid inimesi. Samas on valimisliidud hea alternatiiv nendele valijatele, kes tahavad valida kohalikule elule keskenduvaid organiseerunud vabu kodanikke. NB! tuleb olla ettevaatlik, et mitte koperdada Savisaare või Ojulandi pseudovalimisliidu otsa – nad tegelevad samuti suurte, kohalikule poliitikale võõraste konfliktide õhutamisega.

Valimisliite on küll süüdistatud vastutuse maha raputamises ja kaootilisuses, kuid samas juhivad valimisliidud suhteliselt edukalt paljusid omavalitsusi, näiteks Pärnut.

Mitte uhkustada «sajandi projektidega»

Kohaliku elu mõistlik korraldamine nõuab süvenemist. Mitte ainult omavalitsuste, vaid isegi Tallinna linna sees võivad kogukondade huvid olla täiesti erinevad ja mitmekülgsed.

Mustamäe inimesed kogevad igapäevaselt probleeme, millega Pirita vaiksel tänaval elav linnakodanik peaaegu mitte kunagi kokku ei puutu. See tähendab, et hea elukeskkonna tekitamiseks on vaja kohelda kohalikke kogukondi vastavalt kohalikele oludele, mitte panna kõiki ühte patta ja uhkustada «sajandi projektidega» justkui oleks linn või vald üks kolhoos. See puudutab ka eelarve planeerimist ning investeerimisotsuste langetamist.

Me võiksime liikuda sellise poliitilise kultuuri poole, kus Toompeale iseloomulik «opositsioon» ja «koalitsioon» kohalikul tasandil sootuks kaob ning asendub koosvalitsemisega. See tähendab, et iga poliitilise jõu otsustusõiguse ulatus sõltub saadud volikogu kohtade arvust. Ainuke viis, kuidas selleni jõuda, on leppida kokku, et kohalikul omavalitsusel on täita tähtis ja iseseisev roll ning kõrvaldada kohalikust poliitikast liigne ideoloogiline vastasseis ja üleriiklikud konfliktid, mis ei ole seotud kohaliku elu muredega.

Tagasi üles