Kalle Muuli: teispoolsuse tõehetk ja maised hädavaled

Kui ma seitse aastat tagasi suitsetamise maha jätsin, ei teinud ma seda iseenda, vaid oma lapse tervise pärast. Olin kaks aastakümmet olnud ahelsuitsetaja, päevas kulus üle kahe paki sigarette, ja kui ma kodus ka kõige kaugemas ruumis suitsu ette panin, ikka pidi tubakavingu kannatama ka minu vastsündinud tütar.

Paar suve hiljem märkasin ehmatusega, et kõhuvolt ripub üle püksivärvli. Mul polnud kunagi kaaluga probleeme olnud, aga nüüd olin enesele täiesti märkamatult jõudnud kergesse ülekaalu, kuigi mängisin üsna sageli tennist. See avastus pani mind elu üle pikalt järele mõtlema.

Esimene jooksuring Nõmmel Glehni pargis lõi hinge kinni. Ka hästi aeglaselt sörkides ei suutnud ma algul läbida üle nelja-viie kilomeetri. Joosta oli väga raske, aga taas aitas mind laps. Mõtlesin, et pean talle elus, terve ja tegus isa olema veel vähemalt veerand sajandit, ja jooksin edasi. Vähemalt kolm korda nädalas ja alati kindlasti nii palju, kui olin kodust välja tulles plaaninud.

Kahe kuu pärast pidasin vastu juba poole rohkem. Parematel päevadel sörkisin kaheksa või isegi kümme kilomeetrit, aga rasvapolster hakkas silmanähtavalt kahanema alles kolm-neli kuud pärast esimest jooksu. Umbes siis muutus ka jooksmine katsumusest vajaduseks, kehakaal langes mõne kuuga rohkem kui tosina kilogrammi võrra ja püsib sellisena siiamaani. Söögiharjumusi ma seejuures peaaegu ei muutnudki. Söön täpselt niipalju, kui isu on, ja kõike, mis maitseb – aga kõik lihtsalt ei maitse.

Kolm nädalat tagasi jõudsin viiekümneaastase mehena oma elu esimese maratoni finišisse. 42 kilomeetrit ja 195 meetrit; kolm tundi, 17 minutit ja 40 sekundit. Seda on kümme korda rohkem, kui ma viis aastat nooremana üldse jaksasin.

Aga tähtis pole muidugi distantsi pikkus. Tähtis on olla terve ja tunda  end hästi. Loomulikult pole keegi kaitstud saatusest saadetud ränga tõve või õnnetuse eest, kuid igaühe tervis sõltub sageli suurel määral siiski just temast endast ja tervise eest tuleb hoolitseda kui asendamatu vara eest.

Kirjeldan oma isiklikku elu nii pikalt selleks, et veenda lugejat uskuma minu tuhandete kilomeetrite pikkust kogemust: tasa ja targu, aga järjepidevalt ja sihikindlalt tegutsedes on peaaegu igaühel meist ka keskeas võimalik oma tervist ja füüsilist vormi hämmastavalt palju parandada. Ja risti vastupidi reedeses Postimehes ilmunud Evelin Ilvese artikli «Kelle käes on meie keha juhtimispult?» peale paljude netikommentaatorite avaldatud arvamusele ei ole selleks vaja ei ohtralt aega ega ropult raha.

Südamele piisab, kui sörkida kolm korda nädalas korraga pool tundi või veidi rohkem. Riietumiseks, minekuks-tulekuks ja pesemiseks liidame igale pooltunnile teist sama palju otsa. Kokku kulub nädalas seega kolm-neli tundi. Äärmisel juhul viis.

Võrdluseks: teleri ees vedelemiseks leiab keskmine eestlane üle nelja tunni aega kõigest üheainsa päeva jooksul (uuringufirma Emor andmed). Me oleme telekavaatamisele kulutatud aja poolest maailmas viiendal kohal! Loomulikult ei jää siis muuks mahti, aga see pole ometi  paratamatus. Tänu spordile on minu elus «Tõehetke» asemel tõe hetked ja millestki peale mõttetuse vahtimise pole ma oma tervise nimel pidanud loobuma.

Teine väärarvamus, et mitte öelda enesepettuseks mõeldud hädavale on see, et tervisesportlasel peab rahakott puuga seljas olema. Mõnel puhul on see tõesti nii, Tallinnas leidub ka ligi 100 000-kroonise aastamaksuga spordiklubisid, aga vähemasti jooksmine ja kõndimine ei maksa isegi meie maal peaaegu midagi.

Ühest tossupaarist piisab algajale aastaks või isegi kaheks. Allahindlusest saab korralikud jalavarjud vahel kätte ka vähem kui tuhande krooniga, muidu aga tuleb arvestada vähemalt pooleteist tuhande kroonise väljaminekuga, kuna jooksja jalatsid peavad kindlasti head olema.

See ongi enam-vähem kogu kulu, sest riietus võib olla üpris suvaline. Kes ei taha talvel külma käes joosta, see peab eelarvesse lisama veel spordihalli pileti hinna (näiteks Tallinna spordihalli areeni kuupilet 300 krooni). Pulsikella võib osta, aga võib ka ostmata jätta.

Muidugi ei sobi jooks igale inimesele. Paljudele istub rohkem ujumine, rattasõit, rulluisutamine, suusatamine, kõndimine jms. Suurt vahet pole, üks tervisesport on see kõik ja südamele on hea iga liikumisviis, mis annab ühtlast, mõõdukat ja kestvat koormust. Tähtis on see, et me oma tervise eest järjepidevalt hoolt kannaksime.