Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Robert Beckhusen: rooste hävitab Vene laevastikku

15
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Akula-klassi tuumaallveelaev Vepr. | FOTO: Scanpix

Venemaa ei suuda oma vananevat tuumaallveelaevastikku loodetud kiiruses välja vahetada, kirjutab sõjandusportaali War is Boring tegevtoimetaja Robert Beckhusen.

Põhja-Venemaal asuvas Severodvinski linnas lasti märtsis vette uus Jasen-klassi ründetuumaallveelaev Kaasan. Vististi on selle puhul tegemist Venemaa ühe vaiksema allveelaevaga üldse. Kaasani veeskamine oli mõeldud näitama, et Kreml suudab siiani ehitada allveelaevu, mis on võimelised erinevateks ülesanneteks, sealhulgas tiibraketirünnakuks.

Aga sellest ei piisa. Vene merevägi – mille koosseis ja tehnika on märkimisväärselt vähenenud Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saadik – ei saa kiiresti asendada suuremat osa olemasolevast tuumaallveelaevastikust, mis läheneb oma kollektiivse eluea lõpule. Tagajärjeks on tõenäoliselt Venemaa tuumaallveelaevajõu vähenemine eelseisvatel aastatel.

2030. aastaks on enamik Venemaa tuumaallveelaevu vähemalt kolmekümnendates aastates – mõni neist on saamas lausa neljakümneseks. Võrdluseks: Ameerika kolm kõige vanemat teenistuses olevat ründeallveelaeva – Los Angelese klassi USS Dallas, USS Bermerton ja USS Jacksonville – on kõik 36 aastat vana ja ootavad mahakandmist järgneva kolme aasta jooksul.

Vanad allveelaevad kuluvad, eriti laevakerel oleva korrosiooni tõttu. Korrosioon mõjutab ka komponente tuumareaktorite sektsioonides. Andmed, mis seda teemat puudutavad, on eri riikide mereväes aga üks rangelt valvatud saladusi.

Veelgi enam, mereväe alused vajavad vanas eas teenistuses olles rohkem hooldust ja pikemat puhkeaega. Arvestades seda, et ainult umbes pool Venemaa allveelaevadest – tagasihoidlik hinnang – võib olla merel pidevalt, on peamiselt vanadest laevadest koosneva jõu operatiivne valmisolek küsitav.

Kremli suhteliselt uus mitmeotstarbeline Jasen-klass, millest kaks – Severodvinsk ja Kazan – vette lastud vastavalt 2010 ja 2017 – ei korva teiste allveelaevade pensionile minekuid. Maha kandmisele lähevad 11 Akula, kolm Sierra ja neli Victor III ründe- ja kaheksa Oscar II raketiallveelaeva.

Jasen-klassi tuumaallveelaev Severodvinsk. / Wikimedia

Akula-klassist kõige noorem – Gepard – astus teenistusse 2000. Paljud aga juba 1990ndate alguses.

Jasen-klass kujustati nõukogude aja lõpus. Kavas on ehitada seitse sellist tüüpi allveelaeva, neist viimane peaks mereväe koosseisu astuma aastal 2023. See on väga optimistlik hinnang, arvestades Jaseni tohutut maksumust, mis on kaks korda kõrgem kui ühe ballistiliste rakettidega varustatud uue allveelaeva oma.

Venemaa võib küll proovida hoida külma sõja aegseid allveelaevu käigus nii kaua kui võimalik, aga arvestades tõsiasja, et kulu tõuseb, ei ole aastaks 2030 Vene mereväe koosseisus mitte rohkem kui pool praegusest tuumaallveelaevastikust, leiab Vene sõjaväeblogi BMPD oma eriti sünges hinnangus.

Vene raketituumaallveelaevad saavutavad 2030. aastaks mõnevõrra parema seisu. Vähestel riikidel on selliseid tuumaallveelaevu, mis on võimelised saatma tuumalõhkepäid vaenlase linnadesse – Ameerika Ühendriigid, India, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Põhja-Korea. Venemaal on selliseid praegu 13, kaasa arvatud kolm uut Borei-klassi allveelaeva, lisaks tuleb juurde veel viis.

Borei-klassi tuumaallveelaev Aleksandr Nevski. / Scanpix

2030. aastaks saavad Venemaa kolm Delta III-, kuus Delta IV-klassi ja üks Typhoon-klassi tuumaallveelaeva vähemalt 40-aastaseks. Aga isegi kui Venemaa need alused maha kannab, ei saa neile arvudes vastu ükski teine riik peale Ühendriikide, Hiina ja arvatavasti India.

Venemaa võib proovida edaspidi teha vahet tasa ründe- ja raketiallveelaevadega oma ettevaatlikult nimetatud projektiga Husky, mis on siiani disainifaasis.

Husky võib teoks saada kolmes variandis ründemissioonide, tiibraketi- (ehk  raketituumaallveelaevana) ja ballistilise raketirünnaku jaoks. Eriotstarbelised raketituumaallveelaevad on eriti olulised Venemaale, kes on pikalt kinnistanud oma mereväe doktriini pikamaarakettidega Ameerika lennukikandjate vastu. Venemaa laevavastased tiibraketid on eriti hirmuäratavad.

Kõige optimistlikum hinnang on, et 2030. aastaks on Venemaa käsutuses kõigest kolm Husky-klassi allveelaeva – juhul, kui esimese aluse ehitus algab 2020ndate alguses – ja kui Vene merevägi peab sammu tellimustega, kus iga kahe aasta tagant tellitakse üks uus allveelaev, mille ehitusperiood on neli ja pool aastat.

Kuigi Jasen-klassil on samuti võimekus käiku lasta tiibrakette, jätab see Venemaale siiski umbes 10 nüüdisaegset tuumallveelaeva, nende kõrval kaks tosinat kolmekümnendates ja neljakümnendates aastates alust, mis seisavad silmitsi pensionile minekuga.

Ka diiselelektriallveelaevastik ei ole paremas seisus, suurem osa Venemaa Kilo-klassi (kokku 17) allveelaevadest on ehitatud 1990ndate alguses. Siiski on arenenumad versioonid, Projekt 636 Varšavjanka ja Lada-klass, tellitud kiiremini kui Jasen.

Tagasi üles