Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Alfred Lepaotsast-Latsatas: totaliseerumise koherentsusprintsiip subjektsuse perspektiivis

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alfred Lepaotsast-Latsatas | FOTO: Erakogu

Suveräänne mõtleja Alfred Lepaotsast-Latsatas otsustas sekkuda eesti humanitaaride tulisesse vaidlusesse parem- ja vasakpoolsuse ning prantsuse kommunistide ja nende loomingu üle.

Sellesuvised arutelud vasak- ja parempoolsuse üle näitavad selgesti, et keegi pole nii tark kui mina. Jäin lausa kimpu, mõeldes, kas ma olen neist õnnetutest läinud sajandi arutlejatest kaks, kolm või neli põlvkonda ees. Otsustasin, et viis. Kuid see oli ka ainus, mis raskusi tekitas. Muidu mul probleemide lahendamisega raskusi ei ole, mul on selle kohta olemas isegi Gloucester Cat’s Academy diplom rektor Dick Jerk Buggeri allkirjaga.

Niisiis, parempoolsus on parempoolsus on vasakpoolsus, nagu täiesti selgelt ütles ka Sartre: «Ta on kõigi jaoks väline, sest ta on kõigi jaoks sisemine, ta on kõikide totaliseeritud totalisatsioon ja kõikide detotaliseeritud totaalsus.» Elementaarne, eks ole. Kuid loomulikult käib üle mõistuse idiootlikele antihistoristlikele talupojamõistlastele, kes oma lehmaga linna üritavad ronida, taipamata, et nende mõlema koht on laudas. (Siin võib lugeja naerda.)

Sest inimene peab püüdlema suveräänse mõtlemise poole. Suveräänne mõtlemine tähendab, et inimene mõtleb nii nagu mina. (Loomulikult ei suuda keegi seda nii sügavalt, aga, noh, ütleme et samade põhimõtete vaimus.)

See käib nii: puu oli eile väiksem kui täna, ja üleeile väiksem kui eile. Järelikult on ta homme suurem kui täna ja ülehomme suurem kui homme. Elementaarne, eks ole. Kui puu kasvas eile ja kasvab täna, siis ta kasvab ka homme ja igavesti. Aina kõrgemaks ja kõrgemaks, lõputult. Jah, ma tean, mingid haledad biologistid ja uusreaktsionäärlased püüavad väita, et ükski puu ei saa igavesti kõrgemaks kasvada, et kuskil on piir – kuid see on vaid primitiivne, lineaarne loogika, mida võivad viljeleda õnnetud, kes ei saa aru Sartre'ist, Derridast ega Žižekist.

Vähe sellest. Seda, et puud kasvavad igavesti aina pikemaks ja pikemaks ning inimeste õigused aina laiemaks ja laiemaks, ütlevad ka ELi alusreeglid, mis on Eesti seaduste suhtes ülimuslikud. Nii et kes ei mõtle nii, nagu vaja, seda me tolereerime nii, et märga plekki ka järele ei jää. Ütlen lühidalt, raisk – maha lasta, või, vabandust, ptüi – lahti lasta. Ja kinni panna! Ega ma paha pärast, aga nad ju reostavad keskkonda. Neil on endal ka parem, kui nad vangis istuvad.

Mingid ülemöödunud sajandi diskursiivsed konstruktsioonid rassidest? Sugudest? Rahvustest? Andke andeks, sellist uusreaktsionäärlust me taluda ei saa. Miks? Vastuse andis juba Kanada peaminister Trudeau: «Because it's 21st century.» Elementaarne, eks ole. On 21. sajand ja seepärast seotakse kellad lehmadele sappa, mitte kaela.

Mis viib meid lõpuks subjektsuse juurde. Mittesuveräänselt mõtlevail isendeil see üldiselt puudub. Nagu on esile toonud Peter P. Kyhrzelg, ei taju nad enda olemasolu ega suuda reflekteerida oma tegevust, ammugi selle motiive. Subjektsus esineb nende puhul vaid ajutiselt, siis kui mina nendega suhtlen ja senikaua, kuni ma nendega suhtlen. Muul ajal on nad objektid, mis ongi nende õige olemisviis, nagu võililleebemetel, mille sihitut lendu filosoof targa, pisut nukra naeratuse saatel jälgib.

Järgmisel korral, kui ma kirjutan, kirjutan ma jälle; see tähendab, ei kirjuta, kuid kirjutan siiski.

Tagasi üles