Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Kiin: Eesti Ameerika fookuses – mure- või pidupäev?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sirje Kiin | FOTO: Erakogu

Kuidas nähakse Eestit Ameerikas, kirjutab kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin.

Ameerika asepresidendi Mike Pence'i kahepäevane visiit Tallinnas eelmise kuu lõpus oli Eesti sihikindla välispoliitika ja viimaste aastate diplomaatiliste ponnistuste kaheldamatuid töövõite ja tipphetki.

Pence'i kõne Tallinnas kinnitas meie tänast NATO partneritega kindlustatud julgeolekut: «Me oleme koos teiega»,«Me seisame alati teie kõrval». Liitlassõdurid Suurbritanniast ja Prantsusmaalt teenivad esimest aastat Eestis, nende kõrval siin juba pikemat aega olnud Ameerika sõjaväelased koos oma sõjatehnikaga. Kuid meenutan, et selle kõige taga oli eelmine Ühendriikide president Barack Obama.

Eesti kaheprotsendilist panust NATO eelarvesse kiideti ka seekord korduvalt ja meid toodi teistele liikmesriikidele eeskujuks nii Ameerika kui ka Euroopa telekanalites. Ühendriigid toetavad alati Balti riikide sõltumatust ning peavad ühtset ja tugevat NATOt väga tähtsaks, oli selle visiidi peamine sõnum nii Eestile kui ka maailmale, sealhulgas Venemaale.

Kuid ometi ei saa me ka pärast seda visiiti sajaprotsendilise kindlusega väita, et dramaatiline ajalugu ei kordu enam kunagi. Eesti on sõjaliselt ikkagi kergelt rünnatav nii õhust kui ka merelt ning Eestis viibivad NATO heidutusväed ei ole ju kaitseväed ei teoorias ega praktikas. Seepärast peab jätkuvalt tegema tööd meie kaitsevõime tugevdamiseks, mida ka selle tähtsa visiidi käigus muidugi tehti (läbirääkimised õhutõrjesüsteemide paigaldamisest jms).

Tähelepanuta jäänud detail

Eestis ei pandud maailma võimsaima riigi kõrge ametiisiku vaimustusetuhinas tähele siiski sellist pisiasja, et tegelikult piiras asepresident oma liitlastoetuse vaid praeguse presidendi ametiajaga, öeldes, et «Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi ametiajal seisab Ameerika kindlalt NATO lepingu artikkel 5 eest».

Kui võtta seda lubadust sõna-sõnalt, siis võiks ju küsida, mis saab siis, kui Trump näiteks võimu kuritarvitamise pärast ametist tagandatakse (mitu sellekohast uurimist on praegu käimas) või ta ise mingil põhjusel (näiteks vastuolude pärast vabariiklaste parteiga) tagasi astub?

Sel juhul peaks riigijuhi ametisse astuma asepresident Pence, aga tema kui vabariiklaste kõige konservatiivsema tiiva esindaja välispoliitilisi seisukohti me sel korral tegelikult ei kuulnud, sest kõigis oma Eestis peetud kõnedes rõhutas ta seda, et esindab just Trumpi valitsust ja president Trumpi isiklikult ning kõneleb just nimelt tema nimel.

Pence tegi seda nii mitmel korral, et Eesti ja Ameerika meediakajastusi jälgides tekkis küsimus, miks ta just seda aspekti nii pidevalt rõhutas? Kas distantsi tekitamiseks iseenda ja istuva presidendi seisukohtade suhtes või vastupidi, just koosmeele ja talle antud kindla mandaadi rõhutamiseks? Ent kes siis Pence'i Eesti-visiidi mandaadis kahelda võis, kas Venemaa president Vladimir Putin? Või oli see hoopis distantsi võtmine NATO juhtkonna suhtes? Või mingil neljandal-viiendal meile teadmata põhjusel?

Visiit toimus keset pingelisi aegu

Eufooriaks ei ole meil põhjust muidugi ka selle pärast, et kogu visiidi algpõhjus on ju värskelt verised pinged välispoliitikas, Venemaa agressiivsed aktid oma naaberriikide suhtes Gruusias ja Ukrainas, mis on sundinud NATOt oma idatiiba kindlustama ja rajama, saatma liitlasüksusi Balti riikidesse.

Ameerika ajakirjanduses on viimase aasta jooksul järjest vähemaks ja vaiksemaks jäänud need Venemaast inspireeritud hääled, kes püüdsid näha mainitud protsesse vastupidises valguses, nagu oleks NATO oma «asjatu ja ettevaatamatu» itta laienemisega põhjustanud Venemaa agressiivse vastureaktsiooni.

Vähemasti Ühendriikide seadusandjad pole lasknud end ära petta säherdusest tõsiasju pea peale pööravast valepropagandast ja võtsid äsja vastu kõigi aegade kõige karmima sanktsioonide paketi Venemaa suhtes.

Nende sanktsioonide suhtes oli küll varem tõrkunud president Trump, kes valimiskampaania ajal taas kord unistas Vene-suhete uueks loomisest ning kelle pereliikmed ja kampaaniameeskond pidasid Vene luurajatega hulga skandaalseid, võimalik, et lausa kriminaalseid või isegi riigireeturlikke kohtumisi ning salaläbirääkimisi.

Trump oli siiski lõpuks sunnitud järele andma seadusandjate absoluutse enamuse survele ja andis 2. augustil vastu tahtmist allkirja, kuid nimetas seadust vigaseks ja süüdistas senatit Ameerika-Venemaa suhete halvendamises veel takkajärele säutsudes.

Eesti hea kuvand

Samas on meil siiski põhjust ka rõõmustada, et Eesti on taas tõusnud üle 25 aasta maailma avalikkuse tähelepanu keskpunkti ja saanud paljude Ameerika kõrgete ametiisikute lemmiksihtkohaks mitte ainult selle pärast, et siin kardetakse puhkevat järgmine sõjaline konflikt Euroopas, vaid ka sellepärast, et «Eestist on saanud NATO alliansi jõuline sümbol, mida paljud julgeoleku eksperdid Ühendriikide valitsuses soovivad aktiivselt toetada oma arvukate visiitidega sellesse väiksesse riiki, mis oma 1,3-miljonilise elanikkonnaga on vaid umbes pool Maine'i osariigi suurusest».

Nii kirjutas rahvusvaheline välispoliitika väljaanne Politico 29. juulil 2017 ja jätkas: «Kuid Eesti mõju on samuti selle tagajärg, et nad on teinud Washingtonis püsivalt väga tõhusat kampaaniat. Eesti kaitseminister külastas juunis Ühendriikide seadusandjaid Capitol Hillis, samas kui Eesti välisminister saavutas märtsis isikliku näost näkku kohtumise riigisekretäri Rex Tillersoniga. Endised ja praegused Eesti valitsusametnikud on ühed kõige nähtavamad inimesed Euroopa mõttekodade üritustel, kus nad suhtlevad osavalt Washingtoni poliitikute ja ajakirjanikega.»

«Nad on vaieldamatult võimelised andma märksa tugevamaid lööke, kui seda eeldab nende kaal,» kinnitas Michael Carpenter, endise asepresidendi Joe Bideni välispoliitika nõunik ning Pentagoni Venemaa tippekspert, «nad teevad tõesti väga head tööd Washingtoni poliitilisel areenil.»

Üks anonüümseks jääv USA valitsusametnik loetles ajakirjanikele veel Eesti kiiduväärseid omadusi: nii e-kaubanduslik kui ka äriline külg, sõjalised aspektid, parimate praktikate jagamine, Eesti on tõesti selle regiooni juhtriigiks maailmas. Tehnoloogialembene rahvas – Skype'i sünnikoht, mida vahel nimetatakse e-Stonia'ks – on kolinud valitsemise pilve peale. Igal kodanikul on kiibiga riiklik ID-kaart, mis võimaldab neil esitada maksudeklaratsioone, täita koolipabereid ja hääletada online'is.

See kõik kõlab nagu helesinine unistustemaa Ameerika avalikkuse jaoks, kus 19. sajandi pabertšekkidega arveldav pangasüsteem pole suutnud veel täielikult üle minna turvalisematele kiipkaartidele, kus massilised identiteedivargused on masendav argipäev ja kus ülikeerulise maksudeklaratsiooni täitmiseks ollakse sunnitud juriste appi palkama.

Politico kiidab ka Eesti ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest, kes on tänavuse Stanfordi ülikooli külalislektorina jätkuvalt kontaktis Eesti välispoliitika ekspertide ning valitsusega. Ilves on hinnatud ja oodatud esineja USA juhtivates mõttekodades, eriti infotehnloogiaturvalisuse üha aktuaalsemaks muutuvais küsimustes. Lisaks Eesti ametlikele diplomaatidele on Ilves jätkuvalt töötamas tõhusa Eesti saadikuna Ameerikas, kirjutas Andrew Hanna Politicos.


Sirje Kiini kolumn ilmub regulaarselt välis-eesti väljaandes Vaba Eesti Sõna.

Tagasi üles