Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lugejakiri: kas ei piisa aktusest?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heeliumiga täidetud õhupallid | FOTO: Scanpix

Igasuguse avaliku tunnustamisega on meil üle võlli mindud. Mulle tundub, et on tekkinud uus normaalsus: kõiki, kellega koostöö sujub, kes on kohusetundlik ja oma tööd korralikult teevad – kõiki neid on vaja avalikult tänada, kiita ja autasustada.

Kas see, et keegi on hea koostööpartner, on midagi väga erilist ja tähendab, et teda on kindlasti vaja suure sõuga tunnustada, esile tõsta, meeneid jagada? Minu arvates mitte. See, et partneritega koostöö sujub, peaks olema tavaline. Või on hea koostöö inimeste ja institutsioonide vahel muutunud vanaks normaalsuseks?

Küsimus ise kerkis seoses Eesti esimese ja teise astme kohtute tänuürituse korraldamisega Kuressaares. Keda peab nii suurejooneliselt ja kalli üritusega tänama? Teatagu avalike suhete juhid mida tahes, selline pralle meie kohtute usaldusväärsust grammigi ei tõsta. Ikka vastupidi. Jääb mulje, et raha on ülearu.

Keda kõike on meil vaja igal aastal tänada: aasta ema, aasta teenindajat, aasta heategijat, aasta tööandjat, aasta koostööpartnerit, aasta vabatahtlikku, aasta transpordiettevõtet, aasta abistajat, aasta treenerit, aasta õpetajaid, aasta muusikuid, aasta näitlejaid, aasta tuletõrjujaid jne.

Internetist võib leida mustmiljon viidet: arengufondi tänuüritus, töötukassa tänuüritus, kultuuritöötajate tänuüritus, liiklusohutuse tänuüritus jne.

Algne suurepärane mõte tublisid tegijaid väärikalt tänada on praeguseks keeratud absurdiks. Kas tõesti ei aitaks ainult näiteks aktusest või (elektroonilisest) aastalõputervitusest neile, kellega on möödunud aastal olnud rõõm koostööd teha?

Kõigil neil tänajatel on kindlasti palju olulisemaid probleeme, millele oma tööaega ja ressursse kulutada.

Marika Kirch

Tagasi üles