Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: sanktsioonid Trumpi vastu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
USA president Donald Trump | FOTO: Pablo Martinez Monsivais/AP/Scanpix

Pärast mullusügisesi Ameerika presidendivalimisi kõlisesid riigiduumas šampanjapokaalid ja Vene riigieelarvest nuumatava Russia Today peatoimetaja lubas Ameerika lipuga läbi Moskva sõita. «Trump nash!» kaikus üle Venemaa ja nõnda rõkkasid ka Putini-meelsed väljaspool Venemaad. Ka meil Eestis kuulis veel mitte palju aega tagasi selliseid rõkkeid mitmelt juhtivalt keskerakondlaselt, näiteks Yana Toomilt. Nende ootused olid, et nüüd hakkavad maakera asju paika panema kaks lahedat kutti, kellest otseloomulikult domineeriks poliitikuna vanem ja kogenum ehk Vladimir Putin.

Kuid praeguseks on selge, et «Trump ne vash». Tegelikult on raske aru saada, mida Trump tegelikult mõtleb, sest poliitikuna on tegemist tõelise rekordimehega, kuna on vaid poole aasta jooksul oma sõnu söönud rohkem kui keegi teine. Kuid mis puudutab Putini Venemaad, siis Trump ei saagi teisiti toimida, kui ta praegu toimib. Sanktsioonide nõrgendamine või neist loobumine oleks kapitulatsioon ja nõrkuse märk, kuid mullustel valimistel naeris Trump veel ise oma eelkäija Barack Obama arguse ja otsustamatuse üle.

Peale selle on USA Kongress märkimisväärselt piiranud Trumpi välispoliitilist mänguruumi. Möödunud nädalal Trumpi enda allkirjaga jõustunud seaduse alusel võib Kongress blokeerida kõik Trumpi katsed avaldada mõju Venemaa-vastastele sanktsioonidele. Kuna seaduseelnõu toetas 2/3 kongresmenidest, poleks ka Trumpi keeldumine dokumenti allkirjastada midagi muutnud, sest sellele oleks järgnenud Kongressi veto. Seetõttu polegi viimased sanktsioonid niivõrd sanktsioonid Venemaa vastu kui sanktsioonid Trumpi enda vastu, kuna Ameerika seadusandjad on võtnud talt võimaluse iseseisvalt tegutseda.

Washingtoni sanktsioonid on ühest küljest Putinile geopoliitiline lüüasaamine, kuna Putin on alustamas oma valimiskampaaniat ja palja vanainimese torso näitamisest on vähe. Seepärast oli Putin arvestanud sanktsioonide kaotamise või leevendamisega, mida oleks olnud võimalik oma suure triumfina esitada. Kuid selle asemel on vajunud Venemaa sügavamale sanktsioonide sohu, kui ta enne oli, ning Putinil ja ta lähikonnal on raske leida uut, värsket käiku, et sealt välja rabeleda. Kremli viimaste aastate mahhinatsioonid on kokkuvõttes läbi kukkunud ja lääne demokraatiad on suutnud tõestada oma ülimuslikkust autokraatsete režiimide suhtes.

Samas võimaldavad sanktsioonid ja välissurve Putinil ning tema lähikondsetel Venemaa elanikke tihedamalt oma režiimi ümber koondada, ja tundub, et ameeriklased ning eurooplased seda päris hästi ei mõista. Seepärast oleks nii Washingtonil kui ka Brüsselil tarvis seda, mida praegu selgelt ei ole – oma Venemaa strateegiat.

Tagasi üles