Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Pullerits: Eesti-foobia paradoksid

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Paradoksaalsel kombel on läinud nii, et mida rohkem on Eesti lähenenud Euroopale, seda sagedamini kohtab halvakspanu, justkui liiguks Eesti Euroopast hoopis kaugemale. Vähemasti ei kõlanud veel kümnendi eest nii kategooriliselt väited, et Eesti on ühiskonnana jätkuvalt ebaküps, vaevatud Ida-Euroopa alaväärsuskompleksist ning – taga hullemaks! – muutunud koguni apartheidiriigiks.

Nüüd, näib, on Eesti mahategemisest saanud pahempoolsete nn progressiivide ideepuhtust tõestav argirituaal, vaat et lausa verevanne.

Paradoksaalsel kombel jääb noil seejuures märkamata, et nende avalik Eesti-foobia ja Eesti alandamine liigituvad millekski selliseks, mille karistamist on nad soovinud seadustada juba aastaid, et vaigistada noid, kelle vaateid nad ei salli. Liigituvad nimelt vihakõneks.

Paradoksaalsel kombel ei saa viimastel aastatel enam sugugi uskuda, et arenenud Euroopa oleks midagi sellist, millesarnaseks peaks Eesti tahtma saada. Või arvavad vasakpoolsed nn progressiivid tõemeeli, et kõik populistlikud ja radikaalsed parteid ja liikumised, mis raputavad üha enam Euroopa nn edumeelseid riike, on märk nonde riikide küpsusest, kompleksitusest, vendlusest? Pigemini, kui rääkida universaalses kujundikeeles, on see nende üleküpsemise märk ning hoiatus järgnevast mädanemisest ja pudenemisest.

Paradoksaalsel kombel unustavad nn progressiivid, kes Eestit maha teevad, ühe oma fundamentaalse mantra, mille järgi pole põrmugi paslik tervete rahvaste kohta hinnanguid anda. Nonde progressiivide tõupuhtaimad esindajad ei luba ju endale kas või õhkõrna vihjet, et ükskõik kui keskaegne mõni grupp ka poleks, võiks too olla taunimis- ja alaväärsem kui need, kes on tsiviliseeritud. Sest hinnangud, sügavalt subjektiivsed, üksnes põlistavad eksi- ja eelarvamusi.

Ja tõesti, mille järgi mõõta, et näiteks Rootsi on parem ja küpsem kui Eesti? Kas Eestis põletatakse autosid? Ei. Kas Eestis on oma Rosengård, Rinkeby, Husby ja teised kurikuulsad linnajaod? Ei. Ja edasi: miks vajab arenenud Rootsi toimetulekuks nii hulgaliselt arste Eestist, mahajäänud maalt? Liiati, kas Rootsi, enda arust nii väärikas ja viisakas, on Eestit selle humanitaarabi eest kordki avalikult tänanud? Oh ei.

Paradoksaalsel kombel ei taha nn progressiivid Eestist rääkides arvestada kultuurilise eripäraga, mille austamist nad teiste vähemate puhul tingimusteta nõuavad. Olgu teemaks umbusk võõrastesse või morn sõnaahtrus, uhkus isamaa üle või rahvuslikust heldimusest põhjustatud pisarad, liigituvad need ksenofoobiaks ja kinnisuseks, targurluseks ja natsionalismiks.

Kas siis, kui Eesti minetab end teiste mallide järgi painutades oma eripära, saabub lõpuks tõesti küpsus ja vabanemine väidetavatest kompleksidest?

Paradoksaalsel kombel unustavad Eesti-põlgurid ja alandajad ära ühe oma lemmikpostulaadi: erinevus rikastab. Eesti on veel õnneks teistest erinev. Ja üldse mitte teistest halvem.

Tagasi üles