Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jevgeni Ossinovski: Savisaar ei taha valitseda. Ta tahab hääli

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jevgeni Ossinovski. | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Jääb üle loota, et Keskerakonna nimekirjas kandideerivad vene poliitikud jätkavad oma valijate harimise rasket tööd, mitte ei koli koos Edgariga mugavasse valitsusvastaste leeri, kirjutab sotsiaalvõrgustikus Facebook Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski.

Poliitilised konkurendid muidugi rõõmustavad, et Keskerakonna ainuvõimu murdmine on tulnud suure sammu võrra lähemale tänu Edgar Savisaare otsusele teha oma nimekiri. Vaadates aga munitsipaalpoliitikast kaugemale, annab Savisaar tagasilöögi lõimumispoliitikale.

Savisaare eraldumisega Keskerakonnast kukub suur osa venelastest taas valitsusega opositsiooni ja oluline muutus, mille algust viimase poole aasta jooksul oleme näinud, satub taas ohtu. Kindlasti on selles otsuses oma roll nii isiklikul kättemaksul kui ka rahuldamata ambitsioonidel, aga tegelik probleem on sügavam.

Valitsusparteiks kasvamine on pikaajaline ja vaevaline protsess, eriti kui varasem opositsioonipõli on nii pikk. Keskerakonna tänane juhtkond on selleks valmisolekut näidanud, kuid Savisaar ei taha valitseda. Ta tahab hääli.

Ohtlik piir piki rahvuspiiri

Tulin 2011. aastal poliitikasse, keskendudes eestivenelaste lõimumise teemale. Olen selle valdkonnaga süvitsi tegelenud nii riigikogus, haridusministrina kui ka tänases ametis ning siiani kõigil valimistel kandideerinud Ida-Virumaal.

Kohtudes venekeelsete inimestega on neil hingel emakeelne haridus, kodakondsuspoliitika ja vähemal määral ka Eesti poliitika Venemaa suunal. Ent üks oluline nüanss on laiemalt märkamata jäänud. See on küsimus poliitilisest representatsioonist. Venekeelseid elanikke ühendava sentimendina domineeris pikalt vastuseis Eesti valitsusele. Eestit armastatakse, eestlastega saadakse hea meelega läbi, aga valitsust vihatakse.

Mõistagi mängib siin oma rolli eestivenelaste nõrgem sotsiaalne positsioon (eestlastest kaks korda kõrgem tööpuudus, ligi viiendiku võrra madalam sissetulek, kehvem tervis), aga kõige olulisem põhjus tuleneb erakonnapoliitikast.

Eelmise aasta sügiseks oli Keskerakond olnud opositsioonis järjest 10 aastat. Kümme aastat on pikk aeg, mille jooksul täitis Keskerakond väga hästi populistliku opositsioonipartei rolli (nagu täna Konservatiivne Rahvaerakond ja Reformierakond), rääkides, kuidas tänane valitsus on üdini halb ega hooli rahvast ning kui nemad ükskord võimule saavad, küll nad siis teevad päevaga Eesti korda. Rääkis seda, et teie kehvas toimetulekus on süüdi valitsus. Ka lõimumispoliitikas on koheselt võimalik teha kõik teisiti, kui Keskerakond tuleb võimule. Kuna Edgar teadis, et tegelikult võimule ei tulda (ega olnud vähemalt viimase viie aasta jooksul sellest ka vähimalgi määral huvitatud), võis häälte nimel lubada ükskõik mida.

Olen öelnud varem ja ütlen taas. Demokraatlikule riigile, milles vähemus moodustab peaaegu kolmandiku, on erakordselt ohtlik, kui piir opositsiooni ja koalitsiooni vahel jookseb järjekindlalt piki rahvuspiiri.

Olen unistanud, et kõik Eesti suuremad erakonnad hakkaksid venekeelse elanikkonna poliitilisi huvisid tõsisemalt võtma, et neil tekiks elektoraalne huvi selles valijarühmas. Elektoraalne huvi on teatavasti erakonna poliitilisi valikuid kõige otsesemalt mõjutav asjaolu. Paraku on nii Isamaa ja Res Publica Liit kui ka Reformierakond jäänud viis aastat hiljem ja mitmele esimehevahetusele vaatamata monoetniliseks erakonnaks, millel puudub venekeelne toetus. Just sellest vaatenurgast tuleb käsitleda Reformierakonna soovi ajada tülli Tallinna elanikud ähvardusega sulgeda venekeelne kool.

Sotsid on võtnud eesmärgiks pakkuda haritumale ja nooremale vene valijale alternatiivi Keskerakonna kõrval ja see on meil ka õnnestunud. Alates aastast 2012, sõltumata sellest, kas ja kellega oleme valitsuses, on meie toetus venelaste seas olnud stabiilselt üle kümne protsendi. Oleme ainus erakond, kelle toetus eestlaste ja venelaste seas on peaaegu võrdne.

Aga meie pingutusest muidugi ei piisa, sest ülekaalukas osa venekeelsetest valijatest toetas ikka ainult Keskerakonda, kes oli valitsusega opositsioonis. Selles kontekstis oli Keskerakonna valitsusse saamine eelmisel sügisel lõimumispoliitiliselt (ja, söandan öelda, ka julgeolekupoliitiliselt) tervitatav.

Selle esimesi vilju nägime kohe. Tekkis täiesti uudne olukord, kus enamik venekeelsest elanikkonnast hakkas ühtäkki valitsust toetama ning nägema valitsuse tegevuses head iseenda ja oma laste toimetulekule.

Kui venekeelse elanikkonna sõbralik suhtumine valitsusse jätkub, tekib järk-järgult ka usaldus. Usaldus aga tekib mitte Keskerakonna, vaid Eesti Vabariigi valitsuse kui põhiseadusliku institutsiooni vastu. See jääb kestma kauemaks kui Keskerakond valitsuses ja oleks oluliseks saavutuseks Eesti lõimumispoliitikas.

Selgitustöö ongi ropp vaev

Loomulikult pole viimase poole aasta muutused läinud Keskerakonnale valutult. Olles lubanud kümme aastat teostamatut, tuli hakata tegema valitsuses möödapääsmatuid kompromisse ning neid seejärel valijatele selgitama. Keskerakonna venekeelsed poliitikud, kes aastaid rääkisid, kui halb on valitsus, pidid nüüd rääkima, miks ühte ja teist asja ei olegi võimalik teha või ei ole muutused nii kiired, kui valijatele varem lubati. Et Eesti välispoliitiline suund on üks ja see ei ole Yana Toomi oma. Et kodakondsuse nullvarianti ei ole lähiajal tulemas. Et erakorraline pensionitõus ei jää mitte soovimatuse, vaid rahapuuduse taha.

See selgitustöö ongi ropp vaev ja venekeelse elanikkonna seas kordades raskem kui muidu. Tean seda omast käest, kui pidin 2014. aastal valitsusse saades vahetama välja mugava opositsionääri rolli vastutustundliku valitsuspoliitiku oma vastu. Ega see lõpuni õnnestunudki, paljud eelistasid muinasjuttu tõele ning Toom tegi riigikogu valimistel minust Ida-Virumaal kordades parema tulemuse.

Selle asemel, et seda selgitustööd teha, on mõni – algul Toom, nüüd Savisaar – ikka flirtinud mõttega haakida ennast valitsemisvastutusest täielikult lahti ja koguda populistlike soovunelmate rääkimisega lihtsalt hääli. Valimiste lähenedes on nii mõnelgi keskerakondlasel raske leppida, et lõhe koalitsioonivalitsuses reaalselt võimaliku ja oma valijatele seni lubatu vahel on päris suur. Nii juhtub, kui ootused ebarealistlikult kõrgeks ajada.

Jääb üle loota, et Keskerakonna nimekirjas kandideerivad vene poliitikud jätkavad oma valijate harimise rasket tööd, mitte ei koli koos Edgariga mugavasse valitsusvastaste leeri. Selle otsuse mõju Eestile on palju suurem kui Tallinna valimiste tulemused.

Tagasi üles