Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vladimir Sazonov: küüditamine, isikukultus ja despotism Lähis-Idas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Corbis/Scanpix

Lähis-Idas toimuva mõistmiseks tuleks meil tunda selle piirkonna minevikku, valitsemistavasid ja liidreid. Tänapäeva diktaatorite eel­käijaist kirjutab Tartu Ülikooli orientalistikateadur Vladimir Sazonov.

Viimased sündmused Lähis-Ida poliitilisel maastikul on näidanud, et selles regioonis on olukord muutunud väga keeruliseks ning toimub araabia regiooni destabiliseerumine. Mida toob tulevik? Võimalikke arengustsenaariume on mitu.

Hiljuti kirjutas Eerik-Niiles Kross Postimehes küüditamisest Eestis 1949. aastal («Lugu tiibklaverist ja edasikestmisest», PM 25.03), mainides ka assüürlasi kui küüditajaid. Seoses sellega, et ta mainis Assüüriat, tekkis minul kui as­sürioloogil soov natukene süvendatult analüüsida küüditamist Lähis-Idas.

Küüditamispoliitika sai alguse iidsetel aegadel just Lähis-Idast. Isikukultus kui üks totalitarismi nähtusi on sama vana kui küüditamine või isegi vanem. Siis kui kerkisid esile esimesed despootlikud monarhiad idamaades, tekkis ka isikukultus ja just siis hakkasid despootlikud valitsejad rahvaid küüditama.

Küüditamist on mitmed diktaatorid Lähis-Idas, aga ka mujal Aafrikas, Euroopas ja Aasias tänapäeval kasutanud kui riiklikku poliitikat. 20. sajandil rakendasid eriti jõhkrad režiimid küüditamispoliitikat, muu hulgas NSV Liidus, Kolmandas Reichis, Hiina Rahvavabariigis, Punaste Khmeeride valitsemise ajal Kambodžas jne.

Deporteerimist seostatakse tavaliselt lähiajalooga, kuigi tegelikult on tegu väga arhailise nähtusega inimkonna ajaloos. Küüditamist rakendati juba muistses Lähis-Idas – sh eriti Assüürias ja Babüloonias (kaks viimast asusid tänapäeva Iraagi aladel).

Kuigi meil on hulgaliselt näiteid küüditamistest uuel ajal, keskajal ja ka antiiksest Kreekast ja Roomast, samuti muistsest Hiinast, sai see alguse hoopis Lähis-Ida kultuuriruumist, oli seal üsna levinud nähtus juba 3000–4000 aastat tagasi nagu ka hiljem keskaegses araabia maailmas, mongolite ajal ja seejärel ka Ottomani impeeriumis.

Saddam Hussein (valitses Iraagis 1979–2003), Baathi partei liider ja Iraagi ainuisikuline despoot, meenutas oma käitumise ja elustiili poolest paljuski muistseid Assüüria, Babüloonia despootlikke kuningaid.

Sarnaselt nendega oli Saddamil sadu paleesid ja ta oli Iraagi täielik peremees, nagu Aššurbanipal Assüürias või Stalin Nõukogude Liidus, keda nimetatigi «hozjain» ehk «peremees».

Saddam lasi ennast plakatitel kujutada väga suurena ning toonitas igati, et ta on legitiimne valitseja, nagu seda tegid juba 3000–4500 aastat tagasi Mesopotaamia valitsejad, kes nimetasid ennast «maailma kuningaks», «nelja ilmakaare kuningaks» jne.

Toon ühe näite, mis tõestab Saddami isikukultuse esilekerkimist, ja seda, kui tähtis oli tema jaoks leida mingi side muistsete kuningatega, on seotud Babüloni linna taastamisega.

Kuna Saddam tahtis näidata ennast Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II järeltulijana, oli tema eesmärgiks ehitada Babüloni linn üles sel kujul, nagu see oli olnud kuningas Nebukadnetsar II ajal 6. sajandil eKr. Saddam andis käsu, et igal kümnendal telliskivil, mida ehitusel kasutati, oleks kirjas Saddami nimi.

Nii ehitatigi Nebukadnetsar II palee ümber ja Saddami nimi oli kõikjal selle palee tellistel. Paljude paleede tellistele oli kirjutatud: «Ehitatud Sad­dam Husseini ajastul.»  See meenutab samuti Assüüria ja Babüloonia kuningate ehitusraidkirju, kus oli tavaliselt kirjas, et «ehitise NN ehitas kuningas NN» jne.

2. jaanuaril 2007 ilmus saksa ajalehes Frankfurter Allgemeine Zietung artikkel «Saladin und Nebukadnezar als Vorbild» («Saladin ja Nebukadnetsar kui eeskuju» ), kus mainiti, et Saddami sünniaasta (1937) langeb kokku araabia maade ühe tuntuima keskaegse valitseja Saladini 800. sünnipäevaga, kes sündis 1137. või 1138. aastal ja suri 1193.

Tõsi küll, Saddam kasutas seda asjaolu oma huvides ära. Saddami jaoks oli tähtis ka see, et nii Saladin kui ka tema ise pärines Tikritist. Ja nagu Saladingi soovis Saddam araablasi ühendada oma võimu alla (Vt Frankfurter Allgemeine Zeitung, 02.01.2007, lk 3).

Saddami auks olid igale poole püstitatud tema kujud, kõikides asutustes rippusid tema portreed ja plakatid.

Iraagi ajakirjanikud pidid televisioonis, raadios, ajalehtedes ja mujal ülistama Saddami kui «rahva isa, koolide ja haiglate ehitajat» jne. Oma hõimu isaks armastas ennast nimetada juba üks muistne Larsa linnriigi (Lõuna-Iraak) valitseja Kudurmabug 19. sajandil eKr.

Näiteks militaristliku suurriigi rajaja Põhja-Mesopotaamia aladel Šamši-Adad I, kes vallutas tänapäeva Süüria ja Põhja-Iraagi alad 19. sajandil eKr, nimetas ennast muu hulgas «Jumala Aššuri templi ehitajaks». See oli ehitusepiteet. Paljud Assüüria ja Babüloonia kuningad nimetasid ennast «ehitajaks», «rahva isaks» jne.

Assüüria kuningas polnud mitte ainult sõjaliider, armee ülemjuhataja ja kõrgeim kohtuinstants oma riigis, vaid ka jumala poeg ja tihtipeale jumal ise ning peajumal Aššuri asehaldur maa peal.
Samal ajal oli ta ka kuningas, peapreester ning mängis suurt rolli oma alamate religioosse-ideoloogilise pildi kujundamisel, selleks kasutas ta ohtralt ja osavalt propagandavahendeid.

Kuningat ülistati kui kangelast, kui head ja ausat meest, kes päästab rahva ja maailma kurjade deemonite ning vaenlaste käest. Ka Saddamist, kes oli nii partei liider kui ka Iraagi president ja peaminister ning vägede ülemjuhataja ning kes otsustas kõikide inimeste elu üle, loodi selline pilt.

Assüüria kuningat kujutati bareljeefidel füüsiliselt tugeva ja täiusliku mehena, kes võidab vaenlased ning kaitseb rahvast ja riiki. Juba muistses Sumeris vaadeldi valitsejat kui «tõelist karjust» . Sumeri valitsejate seas oli levinud epiteet sipad-zid ehk siis «tõeline karjus», mida hiljem kasutati ka Assüürias ja mujalgi.

Niimoodi nimetati teiste hulgas ka despootlikku Uus-Sumeri suurriigi rajajat Ur-Nammat (22.–21. saj eKr), kes oli «tõeline karjus Ur-Namma». Üsna tõenäoline on, et epiteet «tõeline karjus» tekkis just tänu karjapidamise, karjuse ja lammaste rollile Sumeris. Karjuse funktsioonid kanti üle valitsejale.

«Lambatallekesteks» said kuninga alamad ja nende karjuseks kuningas ise. «Karjuseks», «rahva juhiks» ja «rahva isaks» on pürginud mitme totalitaarse riigi liidrid: Lenin, Stalin, Hitler, Mao ja muidugi ka Saddam.

Uus-Sumeri kuningas Šulgi (21. saj eKr) jäi Mesopotaamia rahvaste ajaloolisse mällu mitmeks sajandiks kui piiramatu võimuga kuningas. Tema auks kirjutati kümneid hümne, kus teda mitut moodi ülistati. «Päikseline» despoot Šulgi oli andekas poliitik ja riigijuht, kahtlemata tark kuningas ja nähtavasti ka edukas vallutaja, aga samas tõsteti teda esile ka preestrina, kohtunikuna, templite ja paleede ehitajana ja muidugi andeka kirjaniku, muusiku, tantsija, lauljana.

Ta oli oma aja suurim polüglott ja mida kõike veel, ühesõnaga, muistne superman. Kuna Šulgi oli väidetavalt jumalikku päritolu, siis kõik oma anded oli ta saanud otse sumeri jumalatelt, näiteks sumeri kirjakunsti jumalannat Nisabalt õppis ta muidugi tarkust ja kirjutamist, peajumal Enlil andis talle kuningavõimu Sumeri ja Akkadi üle ja ka õiguse olla kohtumõistja.

Tema auks nimetati isegi üks kalendrikuu. Näiteks Caesari auks nimetati juulikuu ja keiser Augustuse auks augustikuu. Paralleele võib leida ka tänapäevaga, näiteks Türkmenistani presidendi Saparmurat Nijazoviga (suri 2006), kelle auks nimetati jaanuarikuu ümber Türkmenbaşy’ks.

Ka Korea liider Kim Jong-il, keda Koreas on muu hulgas nimetatud «rahva päikeseks», «rahva isaks» jne, on kahe aasta jooksul kirjutanud lausa kuus ooperit, filosoofilisi traktaate, teinud filme, teda peetakse oma riigis andekaks arhitektiks, muusikuks, filosoofiks, kirjanikuks jne.

Huvitav on teada, et «kõikide inimeste päike» eksisteeris aga tegelikult juba 13. sajandil eKr Assüürias, nii nimetas ennast kuningas Tukulti-Ninurta I ja hiljem kasutasid sama tiitlit ka teised idamaised valitsejad.

Tukulti-Ninurta I nimetas ennast muu hulgas «Tukulti-Ninurta, maailma kuningas, Assüüriamaa kuningas, nelja ilmamaakaare valitseja, kõikide inimeste päike» ja lisaks «mägede ja ka laialt levinud taimede kuningas». 1970ndatel valitsenud Uganda president Idi Amin Dada kandis sellist tiitlit: «Tema Ekstsellents eluaegne president, feldmarssal Al Hadji doktor Idi Amin, kõikide loomade isand maa peal ja kalade isand meres, Briti impeeriumi ja Aafrika vallutaja» jne.

Ka Saddami kujutati marssalimundris nagu Amini või Stalinit, kes oli generalissimus. Samal ajal esines Saddam portreedel ülikonnas või hoopis vintpüssiga käes, vahel ka talupojana ja beduiinina või siis tehaste ees. Saddam oli multifunktsionaalne superman ja «kangelane» – oma riigi «ustav liider» .

Ta oli ühtaegu kirjanik – kirjutas raamatuid –, «talupoeg, kes kündis maad», «ehitaja», «tööline» ja «sõdur, kes kaitses vintpüssiga oma riiki» . Tema auks nagu Lenini või Stalini aukski nimetati linnarajoone, tänavaid, aga ka riiklikke asutusi ja ülikoole; Bagdadis oli näiteks Saddam City nimeline rajoon.

Võtmehoidjatel, mängukaartidel, suveniiridel – igal pool olid Saddami portreed. Tema üleloomulikust mehisusest ja vaprusest tehti saateid, filme ja kirjutati romaane.

3200 aastat enne Saddami Põhja-Iraagis valitsenud assüürlane Tukulti-Ninurta I rajas omanimelise linna – Kar-Tukulti-Ninurta. Tukulti-Ninurta auks kirjutati hümne, aga ka eepos, kus teda ülistati «kangelasena», «maailma valitsejana», «inimkonna kaitsjana», «jumalate järeltulijana» jms.

Saddami auks kirjutati oode ja hümne nagugi Šulgi või Hammurapi või Assüüria despootide auks, või siis nagu Rooma keisrite auks kirjutati panegüürikaid.

Esimesed andmed küüditamisest pärinevad juba III eelkristlikust aastatuhandest Akkadi impeeriumist (24.–22. saj eKr) ja ka Uus-Sumeri riigist. Populaarseks muutus küüditamine I aastatuhandel eKr Assüüria impeeriumis, eelnevalt rakendasid seda teiste hulgas ka Hammurapi (18. saj eKr) ja teised valitsejad.

Esimene kindel teade selle kohta, et Assüürias rakendati küüditamist, pärineb 13. sajandist eKr. Kuningas Salmanassar I mainib muude oma suurte tegude ja vallutuste seas ühes oma raidkirjas ka võitu hetiitide ja aramealaste üle, kes olid omavahel liidus, ning kiitleb: «Mina veristasin hetiitide ja aramealaste armeed ning nende liitlasi nagu lambaid /.../.»

Samas tekstis hoopleb Salmanassar I, et põletas maha 180 linna Süürias ning seejärel küüditas ja torkas pimedaks 14 400 inimest, kes olid pärast lahinguid ellu jäänud. Seega, ilmselt panid just Salmanassar I ja tema järglased aluse massdeporteerimisele maailma ajaloos.

Hiljem, 8. sajandil eKr paistis üks jõhkraimaid valitsejaid, assüürlane Tig­latpileser III silma nii suure vallutajana kui ka nasâhu-poliitika läbiviijana. Tema ajal muutusidki küüditamine ja massmõrvamine ametlikuks assüürlaste riiklikuks poliitikaks. Näiteks ainuüksi vallutatud aladelt, mis kuulusid võimsale Urartu kuningriigile, küüditas ta vähemalt 72 950 inimest.

Mida siis assüürlaste leiutatud nasâhu-poliitika tähendas? Põhimõte seisneski selles, et vallutatud rahvaid küüditati aeg-ajalt Assüüria kuningate käsul. Eesmärk oli vähendada nende rahvaste mässulist meelt, suruda maha igasugune vastupanu ning muidugi tekitada suurt hirmu. Akkadi keeles tähendas nasâhu «juurteni hävitama». Assüüria kuningad küüditasid sadu tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid inimesi.

Tõeliseks rekordipüstitajaks As­süüria valitsejate seas oli Assüüria kuningas Sanherib (8.–7. saj eKr). Tema jõhkrus pani imestama isegi tema vägivaldseid järglasi.
Tema kõige suurem «vägitegu» on muidugi Babüloni linna vallutamine ja täielik hävitamine koos selle elanikega. Tollal oli Babüloni näol tegu kõige suurema linnaga maailmas.

Sanherib deporteeris sadu tuhandeid babüloonlasi Babülonist ja teistest Babüloonia linnadest. Eri hinnangutel võis Babülonis elada tollal ligikaudu 400 000 – 500 000 inimest või isegi rohkem. Sanherib suutis hävitada linna ja selle elanikkonna peaaegu sajaprotsendiliselt.

Uurija Bustenay Oded tõi oma monograafias «Massdeporteerimised ja deporteeritud Uus-Assüüria impeeriumis» (1979) ka statistilisi andmeid, kui palju rahvast on Assüüria kuningad küüditanud. Oded mainib, et oma uurimuses pole ta arvestanud üksikisikute deporteerimist ja väiksemate gruppide küüditamisi. Seega võib tegelik arv olla suuremgi.

Kui palju oli küüditatuid kokku Uus-Assüüria ajastul 9.–7. eKr? Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kuid arvestades seda, et kogu aeg avastatakse kusagil muuseumis või arhiivis uusi tekste, mida keegi pole veel lugenud, ning veel tuhandeid savitahvleid on välja kaevamata, võib tõenäoline olla oletus, et  Assüürias küüditati 9.–7. saj eKr neli kuni kuus miljonit inimest.

Küüditamist jätkasid Lähis-Idas hiljem ka Babüloonia ja muistsed Pärsia valitsejad, hiljem ka araablased, mongolid ja türklased. Me teame, et ka hiljem, juba 20. sajandil on seda päris palju rakendatud – armeenlaste genotsiid 20. sajandi alguses. Ka 20. sajandi lõpus on seda korduvalt rakendatud Lähis-Idas, näiteks Saddam Husseini valitsemisajal.

Saddam lasi küüditada hulgaliselt kurde, soovides neid arabiseerida, ning 1970ndatel on erinevate andemete järgi deporteeritud kümneid või isegi sadu tuhandeid kurde.

Nagu näha, on küüditamine, mida lähiajaloos on kasutatud üsna tihti Euroopas, Aasias, Aafrikas ja mujalgi, nähtusena saanud alguse muistsest Lähis-Idast rohkem kui 4000 aastat tagasi. Ka Lähis-Ida despotism ja isikukultus pole praeguseks veel päris unustusse vajunud, selle juured ulatuvad Mesopotaamiasse III eelkristlikku aastatuhandesse.

Tagasi üles