Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jelena Skulskaja: kõik õnnetud pered on õnnetud ühtemoodi

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jelena Skulskaja | FOTO: Tairo Lutter

Kas tänapäevases maailmas märkab ühiskond kunstiinimesi vaid siis, kui need end jultunult üleval peavad, arutleb literaat Jelena Skulskaja.

Kunst püsistab oma koha ühiskonnas eri viisil: kui huvi kunsti vastu hakkab hääbuma, võtab kunst kasutusele mimikri ja otsib uusi värve, mis torkaksid eredalt silma. Kindel viis märkamiseks on anda ühiskondlikule maitsele paras kõrvakiil ning selle puhul on epateerimine ja hüperboolid kõige läbiproovitumad meeleheiteviisid (jah, kunstnik las parem kannatab oma ande pärast, kui et jääb tunnustamata ja varju!).

Üleilmse kuulsuse saavutamiseks läks Nabokovil vaja «Lolitat», mis ei ole tema tähtsaim ega küllap parimgi teos, aga köitis kohe lugejate tähelepanu. (Ma ei hakka siin annet võrdlema, aga kas ei kindlustanud Kaur Kender, kes toimetati kohtu ette kahtlusega pornograafia valmistamises, kohtualuse pingil endale sellist tähelepanu, mida ei suutnud saavutada kirjutuslaua taga?)

Ühiskond peibutab kunstnikku, saadab välja köitvale ohule viitava signaali: jah, punase tulega võib üle tee minna, jah, sind võidakse jalult maha niita, jah, sinu teos võidakse ära keelata. Ja kui kunstnik otsustab «hukkuda» (kasutan jutumärke, sest kaugeltki alati ei pea füüsiliselt hukkuma) riigiaparaadi kolisevate rataste all, siis juba see otsus ise kindlustab piisavat lohutust pakkuva populaarsuse.

Kas kunstniku plaanides on oma koht ka artimeetikal: vaat kui võtan ette niisuguse näitemängu, kas siis kindlasti ikka puhkeb skandaal? Või viib inspiratsioon, nõupidamine ainult Jumala endaga, kunstniku mõeldamatutesse kaugustesse, et siis paisata ta viimaks tsensuuri ja keeldude väljapääsmatusse tupikusse?

Ma usun, et küllap arvestuse ja puhta kulgemise vahekord varieerub. Kui näiteks on täiesti keelatud usklike tundeid solvata, siis kuidas küll seda ahvatlust ometi vältida?

Kas ei mõistnud siis Konstantin Bogomolov, kes tõi Moskva Kunstiteatris lavale sädeleva etenduse «Ideaalne mees», et õigeusu aktivistid asuvad seda kõige aktiivsemalt vaenama? Ma usun, et mõistis. Kas ei mõistnud siis virtuoosne Kirill Serebrennikov, et ballett «Nurejev» Suures Teatris, mis on pühendatud silmapaistva tantsija elule ja loomingule ning kus alasti Nurejevi fotode taustal hakkavad tantsima samamoodi alasti esinejad, võib esile kutsuda ametnike protesti?

Ma olen kindel, et mõistis. Nagu andis ka filmi «Matilda» valmistanud Aleksei Utšitel endale aru, et riivab muu hulgas kanoniseeritud Nikolai II pühaklikku puutumatust.

Peaaegu vabadus

Ma olen lugenud palju «Matilda» arvustusi, kusjuures ükski arvustaja ei ole seda filmi veel näinud. Enamik arvustajaid seisab Aleksei Utšiteli õiguse eest käsitleda kunstipäraselt baleriini ja tulevase keisri Nikolai II armukese Matilda Kšessinskaja saatust, teised on aga seda meelt, et liiga kaugele läinud režissöörile tuleb valusalt vastu näppe anda.

Kui film nüüd ükskord tegelikult ekraanile jõuab, ei ole õieti enam millestki rääkida: loomevabaduse ahistajate osaks langeb häbi, nende vabaduste kaitsjad aga võivad, endal ees õiglases võitluses õilistunud näod, juubeldavalt võitu tähistada. Aga see, kas «Matilda» on hea film või sootuks halb, keda see enam huvitab?!

Kui kellegi arvates kostab minu jutus irooniat, siis pigem on tegu kadedusega: ma ju tahaksin, et minugi tegelaskujud, kes aeg-ajalt kirjutavad anonüümseid kommentaare või kaebavad üksteisele minu peale, astuksid minu vastu välja jõuliselt ja eredalt, aga mis teha, paraku on nad sellised arakesed ja pelglikud …

Ent ma tahan kõnelda filmist, mis on juba ekraanile jõudnud, saanud mitu väärikat auhinda ning pälvinud rahumeelse ja akadeemilise arutelu, ehkki selle loojat nimetatakse mõnigi kord Venemaa tegelikkuse mustajaks. Andrei Zvjagintsevi «Ilma armastuseta» ei sisalda ühtegi skandaalset ega epateerivat elementi. Süžee on lihtne, lausa primitiivne: mees ja naine lahutavad, kaheteistkümneaastast poega ei taha kumbki vanem, poiss põgeneb kodunt ja kaob. Ongi kõik.

Ent asi ei ole faabulas, süžees, vaid just neis piinavalt tuttavates stampides, millest on kokku pandud filmitegelaste mõtted, tunded, käitumine, isegi tämber. Noor lahutav naine (Marjana Spivak) teab raudkindlalt, et mehega tuleb kõnelda solvavalt, jämedalt, kriiskavalt, kasutada kangialuste ja trammipeatuste leksikat; armukesega aga tuleb kõnelda õrnalt, sosinal, talle seletada, et ei ole abikaasat kunagi armastanud, ega ema ega poega, sünnitanudki on ainult hirmust ja kogenematusest. Megäärist vabisevaks hirvekeseks muutumine on naisele sama loomulik nagu piinliku hoolega juuste eest hoolitsemine ja bikiinitsooni õigeaegne epileerimine.

Lahutav mees (Aleksei Rozin) teab raudkindlalt, et tuleb vaguralt minna igavale tööle, süüa jälgis einelas (pruunikal kandikul taldrik tumedaks tõmbunud, ilmselgelt seisma jäänud ja täiesti jahtunud kartuli ja valkja lihasoustiga, samuti klaas vältimatu kompotiga) koos tuhmi kolleegiga, loiult muret tunda ülemuse pärast, kes tõsiusklikuna ei tunnista lahutusi ja võtab tööle ainult neid, kes on ametlikus abielus. Õhtul aga suunduda noore armukese juurde ja teda tundeliselt hellitada, abikaasa juures viibides ent vaikida ja ainult haruharva anda kuuldavalt mõista rahulolematust.

Me oleme kümneid, sadu kordi näinud neid inimesi seriaalides, kõige labasemates seebiooperites, nad on sekundaarsed, kloonid, koopiad, aga just selles asi ongi, et näitlejad isegi ei püüa luua originaalseid, harjumuspärasest lahknevaid kujundeid, vaid teadlikult labastavad oma tegelaskujusid, kuni need kaotavad igasuguse isiksuse, ähmastuvad udukoguks.

Ainult armastus suudab kaunistada inimest individuaalsusega, anda talle kordumatuid tunnusjooni, ent tolle filmi tegelased ei ole kunagi kedagi ega midagi armastanud ega ka hakka armastama: nende uute perekondade skeem kordab täielikult vana. Mees on ka uue lapse suhtes ükskõikne, see ärritab teda samamoodi, nagu ärritas kadunud poeg. Naisel aga pole uue mehega millestki rääkida …

Filmi põhisündmus, nimelt poisi kadumine, toimub otsekui möödaminnes, peaaegu ei riivagi teisi tegelasi: üks naise hüsteeriahoog, üks mehe nutupuhang, selline vettinud tikkude juhuslik sähvatamine.

Inimese kadumine

Maailmas, mille on loonud Andrei Zvjagintsev, ei ole inimese olemasolu hädavajalik. Igas tema filmis kaob keegi jäljetult, jätmata endast maha pisimatki jälge. Filmis «Ilma armastuseta» on selleks kaheteistkümneaastane poiss.

Võib-olla tegi ta endale lõpu, kui kuulis pealt vanemate vestlust, kellele ta oli nii suureks koormaks, et nood olid valmis ta lastekodusse andma? Võib-olla uputas ta ennast otse kodu lähedale metsajärve? Võib-olla ta tapeti või rööviti?

Mõnda aega liiguvad metsas vabatahtlike salgad, otsivad poissi taga. Politsei võtab vastumeelselt ette midagi arusaamatut. Vanemad ise sõidavad poisi vanaema juurde, aga pole seda poissi vanaemalegi vaja, too pole teda ammu enam näinud ega taha näha ka lapse vanemaid.

Me ei saagi filmi lõpuni teada, mis poisiga tegelikult juhtus. Ja ega me miskipärast tahagi seda teada. Tema saatus ei eruta meid samamoodi, nagu see ei eruta tema vanemaid, sest Zvjagintsevi kunst on juba kord nii üles ehitatud, et me ei vaatle seda mitte väljast, vaid seest, tegelaste enda silme läbi, niisiis muutume tahtmatult neiks tegelasteks.

Cannes’is žürii preemia saanud Zvjagintsevi uus film küllap jääbki rohkem festivalifilmiks, köitmata vaatajate hulki. See film paneb meile kõigile nii kohutava diagnoosi, et parem on sellele mitte mõeldagi. Me kõik oleme massitoodang, mitte individuaalsed tooted, ja meid on äärmiselt lihtne üksteise vastu välja vahetada. Zvjagintsevi iga uue filmi järel tahaks valju häälega hüüda: aga see ei ole nii! Ent hüüdmine siin ei aita …

* Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles