Aimar Altosaar: lihtritehase sündroom (1)

Aimar Altosaar
, sotsioloog, Vabaerakonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aimar Altosaar
Aimar Altosaar Foto: Kaja Vajak

Lahemaa rahvuspark asutati 1971. aastal ja me olime selle üle väga õnnelikud. See oli üks väheseid rahvuslikke ettevõtmisi, mis stagneeruva Nõukogude Liidu tingimustes eestlastel õnnestus ning meie armsate pärandkoosluste ja puhta looduse hoidmise riiklik tagamine toitis meie rahvuslikku uhkust.

Kuid enamik meist ei aimanud siis, et selle eest tuli peatselt maksta ränka hinda – Nõukogude Liidu keskametkonnad rajasid vastloodud rahvusparki absurdse tööstusettevõtte, millel puudus igasugune side Eesti enda vajaduste ja majandusloogikaga. Volga jõgikonnas kasutatavaid lihtreid – pukseeritavaid kaubaaluseid – hakati Uuralist toodavast metallist ja Nõukogude Liidu avarustelt kokku korjatud tööjõuga tootma Loksal, vaikses Eesti rannaasulas, keset vastloodud rahvusparki! Sajad töölised oma perega andsid asulale kiiresti uue näo, lõid uue sotsiaalse keskkonna ja nagu siiani näeme, ka omapärase poliitilise kultuuri.

Loksa keskerakondlik linnavalitsus andis meile edasi jääkülma käepigistuse Leonid Brežnevi ajast, kui sundis oma parteikaaslasi valitsuses muutma niigi hapraks piiridemänguks lihvitud haldusreform naljanumbriks. Loksale tehtav erand avas Pandora laeka ja lõi argumendi kõigile, kes vähegi viitsivad praegust haldusreformi torpedeerida.

Tegelikult näitab selline põhimõttelage haldusreformi lähteideede solkimine, et Eesti omavalitsussüsteem on valitsusele täpselt sama oluline, kui oli Lahemaa rahvuspark nõukogudeaegsetele võimuritele. Nii nagu oli tollel ajal kõige olulisem Moskva koloniaalpoliitika, mille elluviimiseks tuli keset meie au ja uhkust – rahvusparki – luua järjekordne migratsioonipump Eesti ümberrahvastamiseks, on praegusele valitsusele olulisem Keskerakonna koospüsimine, mille nimel pole kahju ohverdada mida tahes. Nagu praegusele vastutustundetult maksumängurlikule ja eelarvet lõhkiajavale valitsusele tavaks, on riiklikult olulised eemärgid vaid üks s....vedu, mille võib alati tuua ohvriks mõne koalitsioonipartei kildkondlikele huvidele.

Nii nagu omal ajal rajati lihtritehast, viiakse ka haldusreformi ellu räpakalt ja kohalike inimeste huvidest üle sõites. Sealjuures pole kohalik huvi mitte omavalitsusasutuste ja -juhtide tihedus ruutkilomeetril, vaid kogukondade ja kohalike inimeste võimalus oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Seda viimast aga polegi haldusreform pakkunud, sest näha on selge tendents veelgi enam tsentraliseerida ja reguleerida, parteide tagatubades kohalike elanike elu korraldada.

Liitunud suurematel omavalitsustel võib olla rohkem võimalusi oma hääl kuuldavale tuua ja vajadusel kaasata keskvõimu asutustega eriarvamuse korral kvalifitseeritud ekspertide abi. Kõik katsed viia haldusreformiseadusse kohalike inimeste otsustusõigust, hääletasid võimuerakonnad maha. Sisuliselt liiguvad omavalitsused maavalitsuslikus suunas ehk muutuvad keskvõimu käepikendusteks kohapeal, mitte ei esinda kohalikke huve. Kui nende huvide all mitte silmas pidada mõnede omavalitsusjuhtide kitsaid klanni- või parteihuve, mis ongi tegelikult olnud kõige suurem vastuseisu põhjustaja valdade ja linnade liitmisele.   

Võib nõustuda, et omavalitsuste piiride nihutamine üksi ei muuda kuigivõrd kohalikku elu. Oluline on, milliseid otsuseid teevad need, kes saavad valimistel mandaadi oma valda või linna arendada? Kas nad teevad seda, lähtudes elanike ja kogukondade huvidest või erakondlikest ja isiklikest huvidest. Loksa linnaisade jalgade trampimisele järeleandmine näitab, et nagu Brežnevi ajalgi, on valitsuses esiplaanil vaid partei huvid.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles