Tarmo Pikner: kuidas põidelased põõrati pea pealt jalgele

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Lõpuks avastasid pöidelased, et Saaremaa ei asugi lapikul maakeral ning elatakse ühel ja samal saarel. Kuid mõistus tuli jalgadest tagasi pähe liiga hilja, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner Saaremaa moodi haldusreformi kirjeldades.

Maavanema institutsioon kui ajaloolise paikkondliku identiteedi kandja heidetakse haldusreformi käigus ajaloo prügikasti. Koos maavalitsuste likvideerimisega kaob ka maakond kui administratiivüksus, sest mis on maakond ilma maavanemata.

Kuna Saaremaal näib juhtuvat, et kogu maakonnast saab üks vald, siis soovitaksin küll selle uuel vallavanemal minna juba teisel tööpäeval Toompeale nõudma maakonna vanema staatust. Siinkohal kordan oma seitse aastat tagasi ja mitu korda välja öeldud mõtet, et kogu haldusreformi tohuvabohu oleks olemata ja sentigi kulutamata, kui põhiseaduses muuta vaid üks sõna – valla asemel maakond (omavalitsusüksus).

Ehk siis – omavalitsuse staatus antaks maakonnale ja vallad/linnad jääksid üksustena alles, kuid neil poleks volikogude kaudu n-ö poliitilist otsustusõigust (küll aga kohalik elukorralduslik õigus). Saanuks 15 toimivat maakondlikku omavalitsust ja kohtukullid saaksid tegeleda sellega, milleks nemad seatud, selmet vaielda – kes kellega kokku käib.

Mängudemokraatia esindajad muidugi pröökavad selle peale – ei mingit riigi sundi, kõik reformid tuleb läbi viia vabatahtlikult! Eks siis kunagi, kui peaks tekkima vajadus eurolt üleminekuks kroonile (või dollarile või jüaanile), teeme seda samuti vabatahtlikult – kes tahab, võib üle minna rubladele või teokarpidele.

Saaremaa puhul, näete, kukubki haldusreform sellisena välja – maakonnast saabki omavalitsus (Muhu ja Ruhnu jäävad saar-eranditena valdadeks). Kas meretargad saarlased saavad endile siiski maavanema, mitte vallavanema?

Ega omavalitsusliku saare kava ilma valudeta sünnitatud. Pöide asjamehed-naised tuli pöörata sunniviisiliselt pea pealt jalgele tagasi (pöidelased käisid aeg-ajalt Muhu tammil pea peal seismas, et tõmmata tähelepanu tammi avade vajadusele). Olude sunnil ja riigi tahtel soostus Pöide vald lõpuks ühinema varem ühinematuks peetud seltskonnaga, kuigi rahvaküsitlusel oli öeldud ülesaarelisele ühinemisele 78-protsendine «ei».

Lõpuks avastasid pöidelased, et Saaremaa ei asugi lapikul maakeral ning elatakse ühel ja samal saarel. Kuid mõistus tuli jalgadest tagasi pähe liiga hilja – viis miljonit eurot oli läinud! Just nii palju oli üle-eelmine riigihalduse minister Arto Aas lubanud, kui kõik Saaremaa omavalitsused vabatahtlikult ühinevad (iseasi, kas reformierakondlase lubadust oleks keskerakondlane täitnud). Nüüd jäi jonnakal Pöide vallal üle võtta veel, mis võtta annab, ja võeti 150 000 eurot laenu.

Saarlaste reformibilanss oleks järgmine: aktiva poolele tekib ühinemistoetustest 4,718 mln eurot. Seega, paarsada tuhat kahjumit võib küll pöidelaste pea peal seismise arvele kirjutada. Passiva poolele peaks kirjutama pea kõigi omavalitsuste kiiruga võetud viimsepäeva laenud – vähemalt nii palju tolku, et laenuraha pani korraks kohaliku elu keema.

Riigikassa poolt vaadatuna läheb aga passiva poolele 11 vallavanema ja linnapea aastapalk, vähemalt 216 000 eurot.

Niisiis, rahade liikumine on massiivne. Teisalt, boonusena tekib kokkuhoid volikogu liikmete aja ratsionaalsemast kasutusest – 127 volikogu liikmest jääb järele 31. Ligi sada tublit inimest saavad pühenduda põhitööle.        

Suur-Saaremaa tekkele oli veeretatud aga veel üks totakas takistus. Kuna kõik ühinemise kavad tuleb panna rahvaküsitlusele, pidid saarlased juba teist korda samale küsimusele vastama. Ometi oli ette teada, et Pöide sundliidetakse nii ehk naa, nörritati saarlasi mõttetu rahvaküsitlusega. Nagu maavanema kohuseid täitev Jaan Leivategija ERRile sedastas: «seadus on seadus ja see on täitmiseks.»

Kas lolle seadusi ikka peab lolli järjekindlusega täitma? Või peaksid targad riigikogulased muutma lollide riigikogulaste tehtud seadusi?

Võite isegi arvata – küsitlusel osales 0,82 protsenti saarlastest, neist pooled olid ühinemisele jällegi vastu hääletanud pöidelased. Sealjuures pöidelaste põhimure oli, kas tulevikus saab ka Pöidexit teha ehk suurvallast välja astuda.

Niisiis, kogu see kammaijaa ja rahade kantimine oleks olemata, kui Saare maakonnale oleks antud põhiseaduskohane omavalitsuslik staatus, mis tekib teistpidi läbi sadade mõttetute toimingute ja rahaliste tehingute nagunii ehk kui üksainus sõna oleks põhiseaduses muudetud. Sama oleks ka ülejäänud 14 maakonnaga. Milline aja, raha ja mõistuse kokkuhoid olnuks!