Tahtsime õhtuks Haapsalusse jõuda. Hääd sõnad ja veel paremad hõbetükid liigutasivad komisariherra südant nii, et ta meid veel seks õhtuks Haapsalusse sõidutada lubas. Kell oli kaks ja keskpaik pärast lõunat. Küsisime süüa.
Postimees 1899. aastal: reisi raskused – söögiks pakuti vähke
2. august 2017, 20:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ei ole muud saada kui vähki!»
«Kas midagi lihapoolist ei saa, näituseks pihvstükki?»
«Täna pole tapapäev, täna Lihulast liha saada ei ole!»
Viimaks saime soolatud sealiha, kartulit ja hapupiima. Vähki võtsime pääle kauba. Kuna hobuseid söödeti, vaatlesime Lihula linna. Kirikut vaadates seletati meile, et sääl iga üle püha jumalateenistust peetavat, nimelt enne lõunat Saksa keeli, pärast lõunat Eesti keeli.
«Kus siis õpetaja teisel pühapäeval on?»
«Käib Kirblas, näe, kirik paistab, 8 versta kaugel, jumalateenistusi pidamas!»
Kui postvankrile olime astunud, hüüdis komissari herra meile järele: «Jumala eest, kui tee mitte nii ilus ei oleks, kui ta on, misgi hinna eest ma Teile hobuseid Haapsaluni ei oleks andnud!» Juba vurasivad rattad ja meie ei saanud muul moel kosta, kui mahedasti naeratades kübarat kergitada. Teed on Läänemaal tõesti ilusad, sõida kui lauda mööda.
3.08.1899