/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Võitluskaaslased võivad kinnitada, et ma pole kunagi suurem asi napsusõber olnud. Aga praegu istun terrassil, joon Hispaania õlut (ostsin Día ketist sooduspakkumisega kuuspaki, mis maksis 1,30 eurot) ja püüan aru saada, miks Eesti sotsiaaldemokraatide meelest on alkoholiaktsiisi tõstmine kindel pauk, mis aitab liigjoomise ja sellest tulenevate hädade vastu.
Alkohoolsed joogid on Hispaanias öötundideni vabalt saadavad. Bodega’d ehk veinikeldrid pakuvad isetehtud magusat kraami, mis hakkab hirmsalt pähe – kuid millegipärast ei näe ma siin joodikuid. Ja ma olen siin liikunud ringi palju ning käinud ka kodudes. Hästi, võib-olla juuakse salaja ning varjatult, aga ma ei usu seda.
Et head lugejat veelgi enam suvisel ajal ärritada, mainin, et Hispaanias võib pärast paari kergemat napsu istuda autorooli ja sõita. Ometi ei ole siin rullnokke, kes kihutaksid purjakil end ja teisi surnuks. Liikluses tekitavad meelehärmi autode vahel nõeluvad rollerid, kuid mulle on jäänud mulje, et nende juhid on täiesti kained.
Võib-olla on sotsiaaldemokraadid tabanud ära eestlaste sisemise mojo, mida on kujundanud viimsete veeringute viimine kõrtsi, kus on kõrist alla kallatud mõisniku toodetud tulivett. Kui see on nii, siis on eestlased pikaajalise tõuaretuse tulemusena tõesti sellised tegelased, keda distsiplineerib ainult nuut. Aga millegipärast ma ei usu seda.
Pärast telesaadete vaatamist, kus terviseedendajad on irvitades (ma ei leia viisakamat sõna) vehkinud õlletootjate nina ees mitmesuguste uuringutega, mis tõestavad valitud kursi ainuõigsust, olen selle teema üle palju mõelnud. Ma pole joodik, aga mind häirib väga kurss Rootsi riikliku viinamonopoli poole. Osa mu suguvõsast põgenes sõja ajal Rootsi (ka nemad pole joodikud) ja ma tunnen sealset olukorda väga hästi ning arvan tõesti, et meil pole sellest midagi õppida – kui, siis ainult Rootsi kogemusest hoidumist.
Aga tegelikult on ju kõik korras. Piirikaubandust ametlikult ei eksisteeri ja selle mõju aktsiisilaekumisele on riikliku statistika järgi minimaalne. Rahvuslikud alkoholitootjad pole välismaistega võrreldes ebavõrdses olukorras, sest nad on saanud varasemate aastate jooksul rahva tervise arvelt niikuinii rasva koguda. Pealegi on nad Reformierakonna sponsorid, kuid statistika järgi pole Reformierakonna toetus kukkunud, seega pole hullu. Ametliku statistika järgi inimesed joovad vähem, sest ega keegi hakka ometi Tallinnast Lätti viina järele sõitma; samuti pole tõenäoline, et Soome turistide ostud statistikas kajastusid, sest nende osakaal Eestis on langenud ja õlu oli siin niikuinii Soomega võrreldes üsna kallis ning peale kõige sõidavad nad Lätti, kui seda väga soovivad.
See kõik võiks olla tõsi, kui Eesti oleks saar Vaikses ookeanis. Aga me oleme Euroopa Liidu liikmesriik, kus toimub kaupade vaba liikumine ka meie eesistumise perioodil. Valitsusel ei õnnestu see, mis ei õnnestunud Gorbatšovil, Soomel enne Teist maailmasõda ja omal ajal USAs. See on täielik desperaado aktsioon, mida sotsiaaldemokraadid on ette võtnud (teame ju Švejkist, et õlle hinda tõstev valitsus kukub) ja olen suutnud jõuda ainsa loogilise võimaliku põhjuseni, et mõned neist usuvad siiralt, et suudavad eesti rahva riikliku regulatsiooniga viinakuradi küüsist päästa.
Olen alati lugu pidanud inimestest, kes tegutsevad oma tugeva sisemise veendumuse ajel oludest hoolimataa. Siiski võiksid misjonärid uurida kohalikke olusid ja soovitatavalt vältida enese ärasöömist (või joomist).