Sellest, mis toimub vasakpoolsete juhitud Lõuna-Ameerika riigis, kus tualettpaber on poodidest otsa lõppenud ja inflatsioon 1600 protsenti, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu: masside mõõduvõtud Venezuela moodi
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
1. august 2017, 14:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame erakordselt huvitaval ajal. Pea kahekümnes moslemiriigis käib kord hoogustuv, kord vaibuv sõjategevus eriusuliste vahel. Kaks suurt radikaalide rühmitist peavad sõda ka kõigi välismaalaste vastu ja korraldavad terrorirünnakuid isegi Euroopas.
Ka kristlikus maailmas on erimeelsed massid mitmes riigis teineteisega avalikus riius. Kuigi vastasseise lahendatakse endiselt valimiskastide juures, on seis uudne. Selles mõttes, et mitmes mõjukas riigis ei tunnista valimistel kaotanud juhtunut, vaid jätkavad protestimist.
Ameerika Ühendriigid pole demokraatlikus maailmas ainuke koht, kus kahe poliitikute rühma taha kogunenud massid on pikalt laupkokkupõrkes ja seejuures toetab välisajakirjandus selgelt vaid üht poolt.
Poola 2015. aasta valimistel saavutasid parlamendis absoluutse ülekaalu konservatiivid, kogudes 5,7 miljonit häält (2011. aastal 4,3 miljonit, liberaalid toona 5,6 ja 2015. aastal 3,7 miljonit). Kuna valimistest osavõtjaid oli 15,2 miljonit, on Poolas toimuvas oma «süü» valimissüsteemil, mis paljuski selgitab sealset masside aktiivsust – pole ju kahtlustki, et võim esindab vähemust. Poolas valimistega alanud permanentse kriisi kesktelg on kohtuvõimu reform (mille kallutamist alustas just praegune opositsioon).
Kuna enamik kodanikke on seaduskuulelikud, kulgeb võitlus rahumeelselt ja taandub paljuski intellektuaalsele vaidlusele, millesse end unustanud poolakad ei kipu märkama, et on sattunud suurriikide geopoliitikasse.
Kolmanda masside laupkokkupõrke riigina on sama kaua kui Poola olnud kuum Venezuela, ent seal saadavad toimuvat pidevad tulistamised. Viimasel kolmel kuul on üle saja inimese hukkunud (nii protestijate kui korrakaitsjate ridades) ning vägivalla lõppu pole näha.
/nginx/o/2017/07/31/6947359t1h63ac.jpg)
Venezuela olukord on komplitseeritum, sest on tekkinud kaksikvõim. 2013 toimunud presidendivalimised võitis karismaatilise revolutsionääri Hugo Chaveze järglaseks tõusnud Nicolas Maduro 7,6 miljoni häälega vastaskandidaadi 7,4 miljoni vastu (valimisaktiivsus on seal kogu aeg 80 protsendi kandis). Detsembris 2015 toimunud parlamendivalimistel aga kogus ühinenud opositsioon 7,7 miljonit häält chavistide 5,6 miljoni vastu, ent ei saanud kaht kolmandikku kohtadest parlamendis. Ehkki meilgi tarbitav välisajakirjandus väitis vastupidist.
Erinevalt Poola poliitilisest kriisist on Venezuelas rulluv revolutsiooniline kriis, sest opositsioon on algusest peale üritanud võimuvahetust riigi tasemel. Venezuela püsib ikka seisus, kui puudub ülemkihtide kriis ja alamkihtide kriis lööb välja vaid osaliselt (pealinnas Caracases toimuvad opositsiooni väljaastumised linna idaosas!), mida kuidagi ei suurenda selle ülespuhumine välisajakirjanduses ja poliitfoorumitel. Venezuela võim pole kaotanud kontrolli toimuva üle ja järgib seejuures põhiseadust.
Opositsioon korraldas kahe nädalaga rahvahääletuse 16. juulil. Mõistagi võtsid sellest osa vaid opositsiooni pooldajad ja ametlik tulemus – mille tegid teatavaks viie kõrgkooli rektorid, kes viimasel hetkel hakkasid omaalgatusliku rahvahääletuse garantideks – oli sellele vastav: 6,6 miljonit (7,5 miljonit koos välismaalt laekunud sedelitega). Tasub mäletada, et välisajakirjandus võttis selle tulemuse rahuloluga vastu.
President Maduro ja valitsus lasid vastaspoolel tegutseda, sest ees seisis põhiseadusega ettenähtud Põhiseaduse Assamblee (PA) valimine 30. juulil ja sellest võttis valimiskomisjoni teatel osa üle kaheksa miljoni ehk 42 protsenti valijatest. Seega tõestasid kaks hääletuspäeva – 16. ja 30. juuli vaid seda, et vastasseisus olevate poolte positsioonid pole pärast presidendi- ja parlamendivalimisi põhimõtteliselt muutunud. Veel rohkem kinnitati seda, et riik on endiselt kaheks lõhestunud ja et võim on tsipa toetust juurde saanud. Opositsiooni reageering oli ootuspärane – ei tunnista tulemusi.
Ülal sai tähelepanu juhitud Poola vastasseisu teatud intellektuaalsusele, Venezuelas on vastasseis suurekõlalisele sõnavahule vaatamata ülilihtne: kas meie või nemad? Samas on kumbki pool paberile pannud üsna kaalukaid sõnumeid ja seda selgelt välistarbijatele, ent mida tavahääletaja ehk siis otsustaja ise vaevalt et märkab.
Rahvahääletusele pandud ja korduvalt ümber tehtud küsimused olid sõnastatud nõnda, et neist saaks välja lugeda nii toetust 1999. aasta Chaveze põhiseadusele (Madurot süüdistatakse ka comandante ideaalide reetmises) kui ka relvajõudude toetust parlamendile ja loodavale rahvuslikule ühtsusvalitsusele. Opositsiooni juhid on korduvalt kutsunud armeed üles Madurot kukutama, ent teadupoolest ei luba Ameerika Riikide Organisatsiooni uus harta enam kellelgi riigipöörajatega suhelda.
Nii tulebki tõdeda, et peale ühe kopteripiloodi, kes juuli algul viskas pomme siseministeeriumile, pole muid vastuhakke võimule relvajõudude ridadest täheldatud. Relvajõud tagasid ka valimiste toimumise, saades selleks enne lisatasu!
Eelmisel nädalal olid 16. juuli rahvahääletuse unustanud ka selle propageerijad, sest peamureks oli Põhiseaduse Assamblee valimise ignoreerimine ja tõrjumine. Üldstreigile (26.–27.07), mis tähendas kodus istumist, järgnes meeleavalduste päev (28.07), mida päev-päevalt pikendati. Välismeedias täheldati väiksemat aktiivsust kui varem ja see oli ka loogiline: pidevalt meeleavaldusi korraldav seltskond väsib füüsiliselt.
Assamblee valimisi 1. mail välja kuulutades üritas Maduro olla ühel lainel demokraatlike riikide poliitsüsteeme tabanud kriisiga ja kuulutas, et on aeg anda osa otsustamisest «kodanikele, töötajatele, kommuunide esindajatele, talupoegadele», mitte «eliidi parteide tegelastele».
Kommuunid on kohalike omavalitsuste raamides tekkinud kogukondlikud ühendused, mis koos brigaadide ja missioonidega (kõik chavistliku revolutsiooni sünnitised, vabatahtlike massidesse ja maale mineku ning hästirahastatud tegevuse tulemid. 15 aastat tagasi oli tegevuseks – tänu naftale – raha küllalt, praegu on nad virelemise äärel, ent kõik mainitud vormid on endiselt olemas.).
Sestap nägi PA valimine välja nii: 364 selle liiget valiti printsiibil, mis lähtus osariikide ja linnade võrdsusest, mitte elanikkonna suurusest. Indiaanlasi esindab uues kogus 8 isikut (näiteks parlamendis on neil 3 kohta). 173 PA liiget olid aga ametiliitude valida: 24 üliõpilast, 8 talupoega, 5 ettevõtjat, 5 invaliidi, 28 pensionäri, 24 kommuunide esindajat, 79 ametiühingute ja kutseliitude esindajat, mis kõik teeb kokku 545-liikmelise kogu. Nendele kohtadele kandideeris 6120 inimest.
PA ülesanne on läbi vaadata 1999. aasta põhiseadus ja kus vaja, seda muuta. Opositsioon mõistagi kuulutab, et muudetakse praegust kohtusüsteemi, sest nagu Poolas, on ka Venezuelas vastaliste peakokkupõrke areeniks kohtuvõim, mida kumbki tahab kontrollida oma inimeste abil.
Nagu Poolas pärast valimisi oktoobris-detsembris 2015, on ka Venezuelas nüüd topeltkohtunikud – opositsiooni poolt pärast «rahvahääletust» määratud ja n-ö põhiseadusjärgsed. Tasub lisada sedagi, et Venezuela revolutsioonilise kriisi kohtunike faas algas aprillis, kui parlament blokeeris lepingu riikliku naftakompanii ja erakompanii vahel, mille üle protestimiseks pöördus valitsus kohtuvõimu poole. Siis ilmneski kohtunike jagunemine kahte leeri.
Mis puutub teistesse juba teadaolevatesse ettepanekutesse, siis kindlasti muudetakse presidendi tagandamisprotsessi – tänu millele Venezuela võimuvõitlus mullu maailma tähelepanu pälviski. Nimelt ütleb Venezuela põhiseadus, et kui presidendi ametiaja esimesel poolel leidub kogusummas üks põhimõtteline vastaline rohkem, kui president valimistel hääli sai (Maduro kogus 7 587 579 häält), siis võib üritada teda tagandada. Selleks tuleb valijate üldarvust (19 472 900) koguda algul üks protsent, siis pärast kogutud tulemuste kinnitamist 20 protsenti jne. See protsess jooksis vigaste sedelite tõttu ummikusse mullu oktoobris. Suurepärane õppetund, kuidas põhiseadust mitte kirjutada!
Hoopis tõsisem asi on see, et chavistid üritavad PA abil põhiseaduslikeks muuta ülalmainitud kommuunide, brigaadide ja missioonide nõukogud.
Propagandasuitsust läbi vaadates on selge, et PA ei saa asendada parlamenti – seaduste tegemine jääb ikka viimase pädevusse, ent presidentaalne võimurežiim lubab ka valitsusel seadusi teha ja just valitsus on praegu Venezuela parlamendi tööta jätnud. Elik – konflikt on ikka presidendi ja parlamendi vahel. PA teke on teisejärguline küsimus, ent hea ajend konflikti jätkamiseks. Pole raske mõista, et PA toimetab aeglaselt ja tema töö, täpsemalt selle viljad ei hakka niipea mõjutama Venezuela sisepoliitilisi protsesse. Pealegi peab PA töö kinnitama rahvahääletus.
Nii kaugele ei mõtle Venezuelas keegi – musklid on näidatud ja kuna kumbki ei kavatse taganeda, jääb vaid üle otsida kompromissi ja seda ka välismängijate poolt.
Venezuela ehk siis Maduro on endiselt blokiväliste riikide 120-liikmelise kogukonna liider ja mõjukas tegija OPECis. Sealjuures tihedas kontaktis Kremliga – Maduro-Putini viimane telefonikõne toimus veidi enne rahvahääletust 11. juulil, et lisada – Mike Pence rääkis telefonitsi Venezuela opositsiooni ühe liidri Leopoldo Lopeziga enne Tallinna tulekut ehk reedel. Lopez on nüüd küll koduarestis, ent märtsis, kui ta veel vanglas oli, võttis tema abikaasa Valges Majas vastu Trump.
USA valitsus teatas ka eelmisel nädalal 13 Venezuela kõrge ametniku sanktsioonide alla panekust, millele Maduro vastas riigi rajaja Simon Bolivari mõõga koopia annetamisega kõigile 13-le. Nüüd siis tuli teade, et USA kehtestas sanktsioonid Madurole endale ja see loob ikkagi uue seisu. Tema võimalik asendaja – asepresident Tariq Al-Assami (päritolult Iraagi druus) on USA sanktsioonide all juba veebruarist. Sestap antakse Washingtonist märku, et minema peab kogu praeguse režiimi ladvik, mida on kujunenud olukorras palju tahta. Märgiks vaid seda, et Castrote Kuuba püsib tänagi!?
Vahetult enne PA valimist tegid Venezuela võime hoiatava avalduse 13 Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) riiki, ent sellesse kuulub ikkagi 35 riiki. ARO uruguailasest peasekretäri senised avaldused tõid kaasa Caracase teate, et sellest organisatsioonist astuvad nad üldse välja. Nüüd siis tuli teade, et USA on kehtestanud sanktsioonid Madurole. Sestap tasub Venezuela kriisiga ühenduses kõige enam jälgida argentiinlasest Rooma paavsti esindajate ja Hispaania endise peaministri Zapatero liikumisi ja avaldusi. Zapatero kutsus Madurot igal juhul tegema lisažeste opositsioonile ja neid võimalusi jagub.
Oluline on seegi, et PA valimiste väljakuulutamisega samal ajal kinnitati, et (mullu ärajäänud) kohalikud ja osariikide kuberneride valimised toimuvad 10. detsembril. Teada on ka presidendivalimiste aeg: detsember 2018. Kas neist teadmisest ka keevavereliste meeste maal Venezuelas piisab, näitab kõige lähem aeg.