Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: Euroopa ja Eesti vajavad Ameerikat

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peaminister Jüri Ratas kohtub pühapäeval Stenbocki majas USA asepresidendi Mike Pence'iga. | FOTO: Mihkel Maripuu.

Ameerika puhul on tegemist ainulaadse tsivilisatsiooniga, kellel on tulnud teda kunagi sünnitanud tsivilisatsiooni ehk Euroopat korduvalt soost välja tõmmata, kuhu viimane oma rumaluse tõttu möödunud saja aasta vältel ikka ja jälle on sattunud. Päästis ju ameeriklaste toidu- ja varustusabi laastavate sõdade järel kümneid miljoneid eurooplasi surmast, ameeriklasteta oleks raske, kui mitte võimatu olnud puruks lüüa kahte 20. sajandil üle Euroopa mandri ja kaugemalegi oma vähisiirdeid ajanud inimvihkajalikku ja jälki türanniat. Olgugi et viimane neist hävitati ligi pool sajandit teisest hiljem, siis parem hilja kui mitte kunagi.

Euroopa on Ameerikat vajanud ka pärast külma sõja lõppu. Seda tõestasid näiteks Balkani konfliktid, mille lahendamisega eurooplased vähemalt teoorias pidanuks hakkama saama, kuid ei saanud, ning nii tuli ameeriklastel jälle põhimõtteliselt ise kõik teha ja otsustada. Tänapäeva maailmas ongi Euroopale paratamatult jäänud väiksema õe roll, kel tuleb kulgeda välis- ja julgeolekupoliitikas ameeriklaste kiiluvees. Ehkki see olukord paljudele ei meeldi, pole selle tekkimises süüdistada mitte kedagi peale iseenda.

Eesti suhted Ameerikaga on läbi aegade olnud erilised. Kunagi Vabadussõja päevil saabusid Tallinna sadamasse laevad ameeriklaste ja brittide toiduabiga, kui terve maa oli juba nälja äärel ning polnud enam viljagi, millest leiba küpsetada. Ühendriigid, erinevalt mitmest Euroopa riigist, keeldusid pool sajandit tunnustamast Balti riikide vägivaldset ühendamist Nõukogude Liiduga, mis sündis kunagiste liitlaste Hitleri ja Stalini sobingu tagajärjel. Kui Eesti uuesti taasiseseisvus, siis lähtus meie riik anglosaksi välis- ja kaitsepoliitikast ning Saksamaast kui Euroopa majandusmootorist. See oli tagantjärele ainuõige otsus ja vaid tänu sellele oleme saavutanud seda, mis meil on, jättes enamiku kunagise sotsialistliku koonduslaagri narinaabritest kaugele maha.

Pühapäeval alguse saanud Ameerika asepresidendi Mike Pence’i külaskäik, mis on jaanuaris ametisse asunud presidendiadministratsiooni olulisema esindaja esimene visiit, meenutab meile kahtlemata USA tähtsust meie kaitse- ja välispoliitika seisukohalt, kuid ka seda, et meie poliitikute ja diplomaatide ees seisab oluline ülesanne – äratada Ühendriikide uues administratsioonis meie käekäigu vastu rohkem huvi, kui seda siiani on tuntud. Selles mõttes meenutab Valge Maja suhtumine seni pigem Barack Obama administratsiooni vähest huvi Venemaaga piirnevate riikide vastu kuni 2014. aasta Krimmi okupeerimiseni ja vene vägede sissetungini Donbassi.

Tagasi üles