Otsuste ja nõuete täitmine peegeldab kogu süsteemi efektiivsust, paraku on viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud terve rida juhtumeid, kus täiturid ei saa võlgnikult kätte mitte kui midagi, sageli eriti ei üritagi, kuid sellele vaatamata kasseerivad võlgnikult sisse tasu, millele neil tegelikult õigust ei peaks olema. Osalt on selle taga madal ametialane kompetentsus, teisalt elementaarne ahnus ja nahaalsus, millega seaduselünki ära kasutatakse. Nii kohtab paraku täiturite poolt piiride ületamist ja võimude poolt tegevusetust. Ilmselt on sellele tööle sattunud ka inimesi, kes tahavadki tunda oma tähtsust. Tegutsedes just kui seaduse nimel, pannakse paraku ise sellisel viisil alus korralagedusele.
Tänases Postimehes on lugu Viljandi kohtutäiturist, kes riigile maksuvõla tagasi nõudmiseks praktiliselt mitte midagi ei teinud, see-eest üritas selle mitte millegi eest täituritasuna taskusse panna summat, mis ületab Eesti keskmist aastapalka. Tartu maakohus leidis, et täitur on oma tasu valesti arvestanud, ning langetas võlgniku ja täituri vahelises vaidluses otsuse viimase kasuks, kuna leidis, et rikutud on tema omandiõigust. Justiitsministeerium ega ka kohtutäiturite koda pole seda kaasust kommenteerinud, vaid ootavad riigikohtu seisukohta, mis on muidugi igati mõistetav.
Arvesse võttes varasemaid pretsedente, peab tulevikus kohtutäiturite tasusüsteemis midagi siiski muutuma, kuna olemasolev kord on segane. Nagu teaduses üldisemalt, on ka õigusteaduses vaja võimalikult täpseid, samas ka selgeid definitsioone. Sellest tulenevalt peavad igasugused seadused ja reeglid olema täpsed, selged ning keeleliselt võimalikult lihtsad. Sama kehtib ka tasu väljamõistmise kohta, see peab olema arusaadav ja mõistetav igale keskmisele kodanikule. Kui sellega ei saa hakkama isegi inimene, kellel magistrikraad juuras, on süsteemis järelikult midagi valesti.
/nginx/o/2017/06/23/6810249t1h74df.jpg)