Matti Maasikas: eesistumine Euroopa Liidus – esialgu ehmatusteta

Matti Maasikas Foto: Peeter Langovits

Eesti eesistumine Euroopa Liidus on alanud helgelt ja õnneks pole Brexit esialgu meie teemasid enda varju jätnud, ent alguse edu laineharjast ei saa teha järeldust, et midagi ei saa untsu minna, kirjutab diplomaat Matti Maasikas.

«Teravas kontrastis varasemaga tähistas Eesti eesistumise algust optimism selle üle, et Euroopa saab oma raskustest üle. Eesti rõhutas eesistumise avalööke tehes kolme põhisõnumit: et suuremad hirmud Euroopas on selja taha jäetud, on aeg optimistlikuks mõtlemiseks ja Eesti suudab Euroopat digitaliseerimise abil tugevamaks muuta. President Kersti Kaljulaid ja peaminister Jüri Ratas olid sel perioodil Euroopa peavoolumeedias rohkem esil kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk.»

Ei, see lõik ei pärine valitsuse kommunikatsioonibüroo pressiteatest. See on Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadi koostatud juuli esimese nädala meediaülevaate kokkuvõte. Tasub siis uskuda, et on tõsi. Muidugi ennustame kohe ehteestlaslikult, et ega selline pillerkaar kaua kesta. Riskid ongi suured. Neist allpool, kõigepealt aga surfan pisut laineharjal – kui tihti seda ikka saab?

Kui 2016 oli ELi jaoks ühe suure liikmesriigi lahkumisotsuse pärast annus horribilis, siis Hollandi ja Prantsusmaa valimistel vastavalt 2017 märtsis ja mais-juunis suudeti trendi pöörata. Hollandis said parlamendis suure enamuse traditsioonilised peavooluparteid ja Prantsusmaal tuli vastvalitud president rahvast tervitama ELi hümni saatel. Euroopa tusameele talv tundub tõepoolest lõppenud olevat, julgelt räägitakse ka nendest (peamiselt euroala) reformidest, mis aastaid kalevi all olnud jne. Õhus on Euroopa kevadet.

Väga oluline roll on selle helgema atmosfääri loomisel muidugi majandusel, mis kasvab kõigis liikmesriikides ja selle mõju inimeste igapäevaelule, veel enam optimismile, on ilmne. Eesti haakuv sõnum on siin olnud maalähedane ja see on hästi vastu võetud: me keskendume oma eesistumise ajal konkreetsete tulemuste saavutamisele, mis kodanikele käegakatsutavat kasu toovad.

Kolmas tegur on toetuse tõus ELile kõigis 27 liikmesriigis (selles kontekstis on otstarbekas Ühendkuningriik oma lahkumisprotsessi eripära tõttu vaatluse alt välja jätta). Brexiti-hääletuse šokk sundis inimesi teistes riikides tõsiselt mõtlema EList tulevale kasule ja isegi euroliidu alternatiividele. 27 näitasid oma otsusekindlust koos edasiminemiseks nii 2016. a septembri Bratislava kui ka 2017. a märtsi Rooma tippkohtumiste ühisavaldusi kokku leppides. Nendes üsna üksmeelselt sündinud dokumentides pandi lähiaastateks paika ühtse uniooni suund.

Ühesõnaga, meil oli oma eesistumise alguse ajastusega kõvasti õnne. Aga tuleb arvestada ka, et Eesti positiivne sõnum on usutav, kuna ta on järjepidev. Pärast algusaja murrame-läbi-luksatusi on kõik meie valitsused 12 aasta jooksul lähtunud arusaamast, et Eesti ajalooga, asukohaga ja suurusega (lisaks ka sissetulekute tasemega) riigi jaoks on tugev Euroopa Liit oluline julgeoleku ja heaolu tagaja; ja ajanud ka Brüsseli laudade taga vastavat arukalt konstruktiivset poliitikat. Veel enam, seda – euro-optimistlikku, kui soovite – arusaama on juletud nii Eestis kui ka mujal Euroopas rahulikult kuulutada, ka rasketel kriisiaegadel. Kui Eesti poliitikud ja ametnikud praegu ringi käivad ja Euroopa asjadest optimistlikul toonil räägivad, siis on seda lihtne uskuda, sõnum võimendub.

Aga kõige olulisem tegur Eesti positiivse nähtavuse juures on meie ümber hõljuv digitaalne vine. On lihtsalt nii, et Eestist suuremadki riigid ei pruugi kaugemalt vaadates eriti millegagi silma paista. Meil on aga õnnestunud endale digitaalse suurjõu maine luua. Ja kõik digitaalne on praegu kogu Euroopas kuum raud, mida me ülima heameelega taome. Sel on kaks poolt. Üks on digitaalne siseturg oma konkreetsete eelnõudega – geoblokeeringu kaotamine, audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv ja muud – ning teine on debati käivitamine praegu kogu arenenud maailmas toimuva digitaalse ülemineku üle. Muutuste üle, mis võivad pea peale keerata senise maksustamise alused (Airbnb, jagamismajandus laiemalt), identiteedi ja residentsuse määratlemise («digitaalsed nomaadid», kes töötavad seal, kus parasjagu juhtub), hariduse põhimõtted (oskuseid, mida digimaailmas vaja, praegu tavakoolis ei õpetada ei pruugita), riigikaitse fookused (küberrünnakud võivad su kaitsevõime halvata juba enne esimese lasu tegemist) ja nii edasi. Kuidas Euroopa selle digitaalse üleminekuga toime tuleb, end selleks valmistab, selle üle arutelud alles algavad. Eesti kui tunnustatud digiriigi arvamus ja kogemus on siin väga hinnatud. 29. septembril tulevad seda arvamust ja kogemust Tallinna kuulama pea kõigi 28 liikmesriigi juhid. Meie võimalus, aga ka vastutus, on siin tohutu.

Kas kõik on roosiline ja lähtume sellest, et alguse lainehari viib meid edukalt konkreetsete saavutusteni ja edukate eesistujate kuldraamatusse? Seda järeldust paraku veel teha ei saa. Rahvusvahelises poliitikas ei kehti just päris Murphy seadus, et kõik mis saab, tingimata ka untsu läheb. Aga vastus küsimusele, mis saab siin untsu minna, on ikkagi alati: kõik!

Paari kuu eest oli mu peamine mure see, et kogu meie eesistumine võib jääda Ühendkuningriigi lahkumisläbirääkimiste võimalike draamade varju (Matti Maasikas «Kuidas eesistumise eksamil läbi saada?», PM 10.05). Tõden heameelega, et meie eesistumise prioriteetide esitlemise käigus, mis on paljudele poliitikutele ja diplomaatidele olnud rohkem kui kuuajane karussell mööda parlamente, pealinnu, mõttekodasid, on Brexit ette tulnud üllatavalt vähe. See on ka loogiline, kuna kõigi 27 ühishuvi on, et ELi igapäevane töö kodanike hüvanguks jätkuks ja et Brexit seda ei varjutaks. Aga valvsust ei tasu siin kaotada, ilma draamata Brexiti protsess vaevalt jääb.

Teine protsess, mil on potentsiaali heita vari kogu ELi tegevusele, on jätkuv rändekriis. Nägime 2015–2016, et kui iga päev tulevad tuhanded illegaalselt üle ELi välispiiri, siis tegeldakse Brüsselis akuutse kriisihaldusega ja muu kipub tagaplaanile jääma.

Kolmandaks, osalt rändekriisiga seotult, on endiselt üleval liikmesriikide omavaheline solidaarsus; ja seda vaikselt küdevat rahulolematust toidavad viimased uudised õigusriigi olukorra kohta mõnes idapoolsemas liikmesriigis.

Ükskõik milline nimetatud kolmest teemast – pluss hulk ennustamatuid arenguid – võib meie eesistumise helge alguse juba septembriks muuta helgeks mälestuseks.

See artikkel poleks täielik, kui ta ei vaatleks sõnumite vastuvõtu kõrval ka sõnumite levitajaid, Eesti ametnikke ja poliitikuid. Keskendun viimastele, olles saanud julgustust tavaliselt kaunis kriitilise ajakirjaniku Ahto Lobjaka öeldust (Vikerraadio, 16.07.), et tema pole Brüsselis kohanud ühtki ebakompetentset ELiga tegelevat Eesti ametnikku. Ametnike-diplomaatide pool pole ka Eesti meedias esil olnud (mis ei tähenda, et sedagi ei võiks analüüsida).

Eesti avalikkuses sai kõvasti kriitikat mõne me ministri inglise keele hääldus ja «Aktuaalse kaamera» kolmeminutilise lõigu põhjal tehti põhjapanevaid järeldusi ka nende teemadetundmise kohta. Ma olen kaugel sellest, et kinnitada, nagu oleks siin kõik hiilgav (ehkki, vastuvõtt Euroopa Parlamendis oli väga soe). Olen ammu arvanud ja ka lehes kirjutanud, et kõige otsustavam tegur eesistumise õnnestumiseks ongi Eesti poliitilise juhtkonna panus ja pühendumus. Nii sisuteemadesse kui ka suhetesse kolleegidega Brüsselist ja teistest liikmesriikidest. Ministrite suutlikkuses oma nõukogudes sisuteemasid edasi viia peitubki eesistumise õnnestumise peamine võti ja pärast esimesi kogemusi tuleb selles osas olla siiski pigem optimistlik. Teades, et ka siin ei sõltu kaugeltki kõik eesistujast – poliitilised arengud, näiteks valimiste ootus mõnes võtmeriigis võivad Brüsseli masinavärki märkimisväärselt aeglustada.

Üks tähelepanek ka meediakajastuse kohta. Eesti andis Euroopa Liiduga liitudes oma vabal tahtel ühise otsustamise alla suured poliitikavaldkonnad – väliskaubandus, põllumajandus, regionaalpoliitika, arengukoostöö jne. See võimendab Eesti riiki, lisab meile tugevust ja ka teeb meie eest ära tööd, mida palju suuremad riigidki üksi teha ei jaksa. Meie valitsuse liikmed käivad neid ühispoliitikaid Brüsselis pidevalt arutamas ja võtavad vastu tõsiste mõjudega otsuseid. Mõni aasta tagasi ütles aga üks valitsusliige, et tema käib Brüsseli ministrite koosolekutel siis, kui midagi olulist arutatakse. Iga kord ei pidavatki kohale minema. Kõne all olnud poliitikavaldkond on muide täielikult ELi pädevuses. Kuidas ajakirjandus sellesse suhtuks, kui minister teataks, et ega kõigil Vabariigi Valitsuse istungitel ei pea ju osalema?

Siit saabki edasi küsida, kuidas ühiskond – parlament, erakonnad, huvirühmad, meedia, laiem avalikkus – tegelikult kontrollib Eesti Euroopa Liidu poliitikat? Kuipalju ja kui sisuliselt nõutakse Brüsselis tegutsevatelt ministritelt ja ametnikelt aru? ELi teemasid nähakse meil pahatihti kui midagi teisejärgulist. Nüüd, mil eesistumine on meie ELi suutlikkuse ka Eesti avalikkuse ees rohkem laiali laotanud, tasub analüüsiga ministri aktsendi küsimusest hoopis sügavamale minna.