Sirbis 21. juulil:
Sirbis sel reedel: demokraatiateemaline raamat, balti naiskirjanikud ja viipekeel
20. juuli 2017, 20:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ERO LIIVIK: Skepsis demokraatia suhtes
Eelmisel aastal ilmus kaks demokraatiateemalist raamatut, milles esitatud sõnumi ümber käiv poleemika ei näita vaibumise märke. USA Georgetowni ülikooli poliitikafilosoofia professori Jason Brennani aplombika teose «Demokraatia vastu» tõlge ilmus alles mõni kuu tagasi Saksamaal. Samuti andis autor ajakirjale Der Spiegel mahuka intervjuu. Belgia kultuuriajaloolase, arheoloogi ja publitsisti David van Reybroucki poleemiline lühitraktaat «Valimiste vastu» on samuti Euroopas tugeva vastukaja saanud.
MARGUS OTT: Tähelepanukunst
Aare Pilv: «Kirjutamine on mustrite väljapuhastamise viis. Mingi selguse ja täpsuse tunne on vist see, mida ma selle käigus taotlen – olla kuidagi klaar ja läbipaistev. Ja kui ise oled selline, siis ka maailm tundub sellisena.»
Intervjuu ajendiks on kirjaniku, kirjandusteadlase ja tõlkija Aare Pilve hiljuti ilmunud luulekogu «Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)».
JOHANNA ROSS: Balti naislõvid vanal Inglismaal
Eesti, Läti ja Leedu naissoost kirjanike turnee tõstatas küsimuse, kes või mis on balti naiskirjanik.
4. – 6. juulini toimus balti naiskirjanike turnee Inglismaal Londonis ja kõrge sümbolväärtusega ülikoolilinnas Oxfordis. Täpsemini hõlmas katusnimetus lisaks kolmele ausale kirjanikule – Maarja Kangrole Eestist, Nora Ikstenale Lätist ja Aušra Kaziliūnaitėle Leedust – ka ühe igat riiki ja kultuuri esindava kriitiku, tõlkija või kirjastusinimese. Juba turnee või tuuri sõna tekitab vääritus kuuljas paralleeli ringi reisiva tsirkusega ning kui seda nipsakat metafoori edasi arendada, on kirjanikud pisut nagu taltsutatud lõvid; kriitikud, tõlkijad ja muu «metarahvas» seevastu satub talitajate rolli. Viimaste ülesanne on hoida puurid puhtad, loomad esinemiseks heas vormis ja kammitud. Selge on aga see, et vaatama tulevad kõik ikkagi lõvisid – nende ürglooduslikku jõudu, mis on publikule turvaliseks imetlemiseks kätketud kultuuri kammitsaisse.
JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XXXVII – inglid
Rahva Raamatu veebipood pakub praegu mitmeid raamatuid, mille pealkirjas esineb sõna «inglid». Mõne nullindatel ilmunud teose tiraažid on siiski juba läbi müüdud või ei ole enam saadaval. Miks on ingli diskursus või metafoor muutunud nii paeluvaks või ligitõmbavaks? Kõigepealt võib enamiku nendest raamatutest liigitada esoteerika valdkonda, mille üks sajandialguse trende kuulutab ka ingliusku. Kristlikust mütoloogiast tuttavad taevased väed tuuakse inimesele lähemale inglitest vahendajate isikus. Loetelu avateos, ameerika (tele)evangelisti Billy Grahami 1990ndate alguses ilmunud raamatus vaadeldaksegi kogu subkultuuri piiblisõnale toetuvas vaimus ja usku kinnitavalt. Kultuuripsühholoogilisest vaatepunktist võib seda selgitada kriisiaegadel ilmneva vajadusena transendentaalse mõõtme järele, mis on isiklikum ja vaba ametlikust institutsionaalsest ettekirjutatud käitumisnormist.
VAHUR LAIAPEA: Kurtide kehastumine, kuuljate kurtus ja hääl kahe silma vahel
Alustan algusest ehk esimesest kokkupuutest kurtidega. Aasta on 1979. Olen 19-aastane keele- ja kultuurihuvidega noor mees, töötan Tartu mööblikombinaadis tislerina. Mul on mitu kurti töökaaslast, kellega saan iga päev suhelda. Nendelt õpin oma esimesed viiped ja esimese viipekeelse nalja. Kuidas on viipekeeles Nõukogude Liit – SSSR? Kahte esimest S-i viibeldes haara kordamööda kummastki randmest – nagu oleksid käed raudus. Kolmanda S-i juures haara parema käega kõrist. Ja R-i juures tõmba nimetissõrmega nagu noaga üle kõri.
LIINA SOOSAAR: Uusränne ja linnaränduri eluruum
Eluviis muutub ning see peab väljenduma ka ehitatud keskkonnas ja eluruumides.
Linnarändurid on nüüdisaja eluviisi tähistajad, nende pidevat liikumist eeldav töö- ja eluviis vajab teistmoodi elamispinda. Hargmaine ja ajutisusest kantud eluviis ei ole enam uudis, sellele viitab ka hiljuti ilmunud Eesti inimarengu aruanne. Kuid praeguse teema juurde tõi mind isiklik kogemus ja huvi muutunud eluviiside vastu, uudishimu teada saada, kas ja kuidas muutused elukeskkonda mõjutavad.
Tänapäeva nomaadlus on pigem meeleseisund ja eluviis, aga mitte generatsioonil, sool ja/või distsipliinil põhinev geograafiline nähtus. Liikuvus võib tähistada nii eluperioodi kui ka eluviisi üldiselt. Sellist nähtust on nimetatud uusrändeks või linnarändeks (ingl new nomad, urban nomad). Inglise keel pakub veel teisigi mõisteid: urban bohemia, digital nomad, young creatives, generation Y. Need kõik viitavad ühele ja samale ilmingule – pidetusele ja kohanemisvõimele – sellele, kelleks me linnaühiskonnas saanud oleme.
Arvustamisel
Musta Kasti «Kaksismaa/Kaksoismaa»
Endla teatri «Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola»
Mihkel Ilusa näitus «Pista see endale seina»
Festival «Mägede hääl» ja ooper «Nurjatu saar»
Aare Pilve luulekogu «Kui vihm saab läbi»
Suhrawardī «Ingel Gabrieli tiibade sahin»
Mängufilm «Pea alaspidi»