Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viljar Voog: iga kontsert pole öölaulupidu

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Öölaulupidu Lennusadamas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Pärast Donald Trumpi otsust Pariisi kliimaleppest taganeda on emake Maa ilmselt väga tänulik, et kontsertidel on välgumihklid asendunud mobiililampidega. Koukisin isegi pühapäeval Tallinna Merepäevade öölaulupeo nimetust kandval kontserdil nutiseadme taskust välja ja lehvitasin seda õhus, kui Artjom Savitski võttis ette «Sind surmani». Seda aga pigem kohusetundest, mitte esituse esile kutsutud patriotismitulvast. Mõned laulud ju olid «need õiged», esitusedki vinks-vonks, aga ometi – sisse jäi tunne, et tegu oli hariliku hilisõhtuse kontserdiga, mida on patt öölaulupeoks nimetada.

Nõnda sain ma Lennusadamas esimest korda aimu, kuidas tundsid end paadunud filmisõbrad, kui rebisid kile «Star Warsi» ehk «Tähesõdade» DVD-komplektilt, istusid teleri ette maha, et oma lapsepõlvelemmikuid nautida ja avastasid siis, et George Lucas on vahepealsete aastakümnete jooksul filmide kallal nokitsenud, neid enda maitse järgi parandanud. Muutused ei olnud ju suured, peamiselt kes ja millal tulistas, aga vale mekk jäi ikkagi suhu – pole ikka see õige kraam.

Eesti Vabariik 100 üritused on hooga käima läinud ning uhkus oma maa ja rahva üle on hea, mida mitte ainult hinges kanda, vaid ka teistes äratada. Seetõttu saan aru, miks kleebitakse üritustele külge silte, mis kannavad endas 30 aasta taguseid ühtekuuluvusemotsioone, patriotismi, mis toonaste sündmuste põhjal igalt nurgalt vastu vaatas.

Ise ma kahjuks seda aega mäletada ei saa, aga eks mängisid toonased ülevad tunded oma rolli ka minu eostamisprotsessis. Ütlen enda kohta uhkusega «laulva revolutsiooni laps» ja seetõttu suhtun võib-olla suurema aupaklikkusega ka õigetesse öölaulupidudesse, millest ma olen osa saanud vaid meenutuste ja videote abil. Seda härdust, mis neid kaadreid vaadates hinges tekib, olen seesugustel üritustel kohanud – kasvõi üheksa aasta tagusel suurel öölaulupeol või sama nimetust kandvatel väiksematel tudengiüritustel, kust samuti õhkub meie ühise helge tuleviku optimismi. Aga pühapäeval ei suutnud Savitski, Uku Suviste ega oma uusimat ja rahvale tundmatut singlit esitanud Liis Lemsalu hinge helisema panna.

See ei tähenda, et me peaks juubeliaasta jooksul igale kontserdile kohale tooma Iffi või Mäksi – nemad on taastumatud maavarad, mille tarvitamisega tuleb ette vaadata. Samamoodi tulebki kaasata noori artiste, et ka järgmised generatsioonid saaksid minu põlvkonna kombel aimu uhketest rahvusemotsioonidest. Aga igale hilisõhtusele üritusele ei ole tarvis külge toppida öölaulupeo silti.

Muidu jõuamegi taas «Tähesõdadeni». Kui neid oli vaid kolm, isegi kuus filmi, oli tegu defitsiitse kaubaga, mida tuli hinnata. Nüüd tuleb iga aasta välja üks uus muuvi ja see devalveerib väärtust. Liiga tihedalt öölaulupidusid annab samasuguse hoobi rahvuslikele emotsioonidele.

Tagasi üles