Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maarja Vaino: riigikogulastele tuleb kehtestada kohustuslik lugemistund

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Vaino | FOTO: Mihkel Maripuu

Kolumnist Maarja Vaino soovitab Eesti poliitikutel raamatuid lugeda ja kõrgele toolile püüdlejatele sisse viia eraldi test Eesti kultuuri ja ajaloo tundmise kohta.

Suvel on tavalisest rohkem aega lugemiseks. Pole vahet, kas ilm on päikseline või vihmane, kes tahab, saab ikka lugeda, olgu rannas või tugitoolis. Tahaksin loota, et lugejate hulgas on ka riigikogu 101 rahvasaadikut, terve hulk ametnikke ja üldse neid, kes võtavad vastu riiki ja rahvast puudutavaid otsuseid. Ühe hiljutise küsitluse kohaselt on kolmandikul Eesti elanikest kodus 26–100 raamatut ja kolmandikul 101–500 raamatut. Üle tuhande raamatu on vaid kolmel protsendil elanikest. Päris huvitav oleks teada, kuhu gruppi paigutub valdav osa meie riigi valitsejatest.

Aga huvitav teada oleks seetõttu, et millegipärast tundub eliidi üldisemas hoiakus olevat puudu sügavamast kultuurikihist. Olgu näiteks president Kersti Kaljulaidi võidupüha kõne, kus ajalooline taust – Vabadussõda – ei leidnud sõnagagi meenutamist. Või peaministri Eesti Euroopa eesistumise alguse kõne, kuhu oleks võinud ju sisu tekitamiseks leida mõne hea tsitaadi meie kultuuriheerostelt. Rääkimata ministrite tasemest, mida on kritiseeritud seoses nende sisutühja esinemisega eesistumisel.

Mäletate ehk, kui uhked olid kõik siis, kui Obama Tallinnas kõnet pidades tsiteeris Marie Underi luulet? Millal aga meie oma riigijuhid viimati Underit (või mõnda teist eesti vaimsust kehastavat klassikut) tsiteerisid?

Kõikvõimalikel pidulikel üritustel on otsekui ära unustatud komme lugeda mõjuvat luulet, meenutada ajalugu või tsiteerida ajalooliste (või ka meie hulgas viibivate) suurvaimude mõtteid. Ei usu, et see kuidagi pahatahtlik oleks. Pigem on probleem selles, et ei tunta allikaid ega peeta neid seepärast ka tähtsaks. Või vastupidi. Aga oskus orienteeruda oma kultuuris ja selle tekstides on tõsiseltvõetava kultuursuse vältimatu eeldus.

Muidugi tahaks rõhutada Eesti kultuuri ja ajalootausta tundmist. Kultuurikihiga inimene jätaks vastu võtmata palju ebakultuurseid otsuseid, mis ei arvesta kohaliku identiteedi, ajaloo ja arusaamistega.

Alles hiljuti oli lehes uudis selle kohta, et Viljandimaal Kabelimäel tahetakse hakata kruusa kaevandama ja kohalikud on sellepärast mures. Maastik on teatavasti üks olulisemaid identiteedi kandjaid, reaalsed geoloogilised kihistused segunevad kohamälu ja kohavaimuga. Sellega peab arvestama, sest see on põhjus, miks inimesed ühes või teises kohas elada tahavad; mis annab kodu(maa) armastuse.

Viimasel ajal aga näib, et neil, kes võtavad vastu Eesti maastikku (loodust, kultuurikeskkonda) puudutavaid otsuseid, ei ole juuri, kodutunnet ega südametunnistust. See, millise hoolimatusega otsustati näiteks Rail Baltic ellu viia just sellise rebestava otseteena, mis ei arvesta ei looduse, inimeste ega (teiste) rahaga, näitab elementaarset kultuurikihi puudumist. Igas mõttes: otsustajad ei taju maastikus kultuurikandjat ja neil ei jätku piisaval määral empaatia- ega kujutlusvõimet, et aru saada oma teguviisi kultuuritusest.

Aga empaatia- ja kujutlusvõime on midagi, mis on otseselt seotud lugemisega, eriti tõsisemate tekstide ja kirjandusklassika lugemisega. Uuringud on tõestanud, et sisukate ilukirjanduslike tekstide lugemine aktiveerib ajus piirkonnad, mida ei puuduta ükski teine vaimse tegevuse liik. Ning see ala ajus on otseselt seotud nii empaatiavõime kui ka fantaseerimisega. Need omakorda on olulised just selleks, et osata asju ette kujutada, mõelda paar sammu ette.

Ent küsimus ei ole ainult võimes aru saada, millal ja kuidas tehakse teisele (praegusel juhul olgu teise all silmas peetud nii riiki kui ka rahvast) seda, mida iseendale ei tahaks. Küsimus on ka esinduslikkuses. Kuidagi piinlik on, kui ühtäkki saad aru, et meid kipuvad pidevalt esindama inimesed, kellele kultuur ja humanitaaria on tähtsusetud, isegi miinusmärgilised sõnad.

Suhtekorraldaja Ivo Rull pidas vajalikuks ümber lükata RB kriitika väitega, et seda teevad humanitaarid. Kas ei peaks olema pigem vastupidi? Et kui midagi ütlevad inimesed, kellel on kujutlusvõime ja avaram pilk asjadele, siis tasuks aeg maha võtta ja natuke aru pidada?

Aina rohkem tundub mulle, et vähemalt need, kes on osutunud valituks riigikokku, peaksid võima tööd alustada alles siis, kui on läbitud elementaarne Eesti kultuuri ja ajalugu puudutav test.

Me nõuame õigustatult kodakondsuseksami tegemist kõigilt, kes tahavad saada Eesti kodakondsust, ega anna seda, kui Eesti kohta piisavalt ei teata. Kahtlustan aga, et nii riigikogus kui ka ametkondades istub päris palju inimesi, kelle teadmised on märksa kehvemas seisus. Kes ei adu sugugi, miks Juhan Liiv on oluline või miks kõnet ette valmistades tasuks lehitseda mõnd Karl Ristikivi või Jaan Krossi teost.

Niisugune eksaminõue tuleks juurutada enne järgmisi valimisi, siis saaks uus koosseis selline, kus tajutakse selgemalt, mis riigi esinduskogus istutakse, millist rahvast ja kultuuri esindatakse. Aga muidugi peaks peale Eesti ajaloo ja kultuuri tundma ka Euroopa ajalugu ja kultuuri, et olla võimeline väärikalt suhtlema vana Euroopa poliitikutega, kellel on kultuurikiht peal paratamatult, isegi kui nad on švipsis. Kes tahab olla osav small talk’is, peab olema hea kultuurikihiga.

Lennart Meri suutis tuua värskelt iseseisvuse taastanud Eestile rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust ennekõike oma eruditsiooni ja keelteoskusega. See avaldas muljet ja tõstis Eesti mainet. Praegu aga ei leidu sedagi eneseväärikust, et kui võõrkeelt ei osata, siis võiks rääkida eesti keeles – Euroopa Liidu ametlikus töökeeles koos professionaalse sünkroontõlkega.

Kuna praegusel valitsusel ja riigikogul ei ole tulnud läbida mingit kultuurikihi paksust määravat testi (sellest annab aeg-ajalt märku ka mõne tegelase kontrollimatu sõnakasutus), teen ettepaneku uue istungite hooaja alguses määrata sisekorraga kindel aeg, mis tuleks kõigil riigikogu liikmetel veeta raamatukogus. Tuleks kehtestada lugemistund! Ja et asi oleks veenvam, olgu siia tsiteeritud ka üht inglise klassikut: «Räägitakse, et nagu vanad põllud annavad igal aastal uue saagi, nii annavad vanad raamatud lahkesti uusi teadmisi neile, kes tahavad õppida.»

Ehk on mõnes rahvasaadikus õppimistahet- ja võimet ning ehk tekib siis meie riigivalitsemisse ka märkimisväärsem vaimne mõõde.

Tagasi üles