Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaak Jõerüüt: Toompea poliitsõimu lühike (psühho)analüüs

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Jõerüüt | FOTO: Sander Ilvest

Kolumnist Jaak Jõerüüt lahkab parlamendi väliskomisjonis puhkenud sõnasõda välisminister Sven Mikseri ja Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimehe Henn Põlluaasa vahel.

Pühendatud juhtimisanalüüsi klassiku

C. Northcote Parkinsoni mälestusele

See, et keegi ropult sõimab kedagi, ei üllata kedagi. See, et poliitik ropult sõimab, ei üllata samuti. See, mille nimel parajasti sõimatakse, on valiku, taktika ja strateegia asi, kui asi puudutab poliitikat. Koht, kus sõimatakse, on samuti valiku, taktika ja strateegia probleem. See, milliste sõnadega sõimatakse, sõltub sõimaja sõnavarast. Kui sõimaja juhtub olema välisminister, siis tuleb muidugi kõigepealt uurida, kas sõimusõnad sisaldavad rahvusvahelist sõnumit.

Kui kindlasti «ei», siis tuleb veel kord kaaluda, kui kindel on see «ei». Kui on ümberlükkamatult kindel, siis tuleb seda terasemalt edasi uurida, mis sõnumit need sõnad siiski sisaldavad, ehk tuleb selgeks teha, miks kuul püssirauast üldse lendu läks – kas näpp vajutas päästikule juhuslikult või oli mõni ootamatu ajend olemas?

Heatahtlikult, nagu tsiviilmaailmas kombeks, ehk süütuse presumptsiooni au sees hoides peab algul loomulikult arvama, et tegu on juhusega. «Tegijal juhtub» ning need teised vanasõnad ja kõnekäänud nii kodumaisest kui seekord ka rahvusvahelisest varasalvest, sest juhtum puudutab välisministrit.

Kui süütuse põhimõttelised stardipakud on meil kindlalt paigas, siis võib tasakaalukalt edasi liikuda.

Meie väikses Eesti loos, kus minister saatis rahva valitud parlamendiliikme väliskomisjoni istungil karu «sinna kohta» (teate isegi, kuhu!), kerkib kõigepealt muidugi meie teadvusse see poliitiline tõsiasi, et karu sümboliseerib meil mitte ainult tüütut meevarast, vaid ka tüütult suurt idanaabrit. Kas seda suunda peeti ropendades silmas?

Selle variandi analüüsile ei kulu siiski liiga kaua aega –  see saab kõrvale heidetud, sest subjekti näol polnud tegu ju ühega kolmest aktuaalsest õest-vennast (otse vastupidi!), kelle puhul oleks idasuunda saatmine kontekstuaalselt märgiline ja loogiline; niisiis, praegu tuleb see variant rahumeeles kõrvale heita kui «ebaloogiline».

Teiseks tõuseb analüütiku pähe küsimus, kas episood on kantud ka istungi protokolli? Küsima innustab meid nii kohustuslik tõejanu kui ka teadmine, et politoloogia magistrite kodumaine järelkasv sõltub lausa lineaarselt magistritööde jaoks kõlbavast ainesest. Aga igakülgne järelkasv on kodumaal üldse a ja o!

Kuid samas teame me kõik, et protokolle on võltsitud nii positiivses kui ka negatiivses suunas enne niinimetatud tõejärgset ajastut ja võltsitakse ka pärast seda. Järelikult ei ole protokolliküsimusele vaja aega ega energiat kulutada, pealegi –  laulust ei saa niikuinii sõnagi välja võtta, laul lööb protokolli alati 1:0!

Niisiis lööme lauale oma peamise versiooni – ta kaotas närvid! Tundub sedavõrd tõelähedane, et võib vaat et nentida: ongi tõde!

Oleme jõudnud analüüsi pöördepunkti!

Aga miks kaotati närvid just sel puhul, see tähendab LGTB sellise toetamise tõttu, mis avaldus temale alluva ministeeriumi avalduses «Ühispöördumine Baltic Pride 2017 toetuseks»?

Parlamendi ja ministeeriumi seinte vahel on ju õhk alati kuum ja ametkondlikel pluss poliitilistel koosolekulaudadel on päevast päeva midagi sellist, mille tõttu võib närve kaotada ja hakata ropendama (seda tõsiasja kinnitavad ka arvukate küsitluste teatud aastateks salastatud kokkuvõtted).

On muidugi vägagi tõenäoline, et välisasjadega tegeleva ministeeriumi ametnikud ehk ministri alluvad avaldasid eelnenud päevadel, et mitte öelda nädalatel, ministrile LGTB-avalduse kontekstis sellises annuses kahtlust, põlgust ja vastuhaku elemente, mis kõik olid vürtsitatud vastuargumentidega, et see oli ministri kannatusekarika enne saatuslikku komisjoni istungit triiki täitnud.

Ergo – sel istungil kukkus karikasse viimane tilk, nii et ta oli sunnitud tunnetest täidetud karika tühjendama esimesel sobival hetkel kelle kaela tahes.

Juhtub! Selles versioonis pealegi alluvate süül!

Kuid ometi, kuitahes loogiline selline lahendus ka ei tunduks, on meil pugenud põue tunne nagu tuntud lastemängus, et on küll juba päris kuum, aga veel ei põleta. Veel pole peidukoht avastatud, veel pole saladus paljastatud!

Kohe seejärel hakkabki meid põletama üks päris klaar mõte. Ja nimelt: minister ise, oma südames, ei pooldanudki seda lennukate sõnade saatel avaldatud seisukohta, millele ta välisministeeriumi nimel oma käe alla pani ja millest hiljem tõusis suur tüli.

On ju teada, et inimesed, kes kaitsevad oma tõelisi veendumusi, jäävad vankumatuse juures rahulikuks, heatahtlikuks, isegi armulikuks oma kuitahes jõuliste, isegi veriste vastaste suhtes ega kaota rünnakute all närve.

(Siinkohal võiksime meenutada hea sõnaga kuulsaid külmaverelisi ajaloost – nii maailmariigi tekitajat Makedoonia Aleksandrit, Napoleoni alistajat Wellingtoni hertsogit kui ka teisi, aga see loorberipõõsastega palistatud rada viiks meid peateemast praegu kõrvale.)

Niisiis, fookustagem!

On klaarunud ootamatu tõde LGTBd avalikkuse ees jõuliselt kaitsnud ministri kohta, kes samal ajal saatis oma tööandja ehk parlamendi liikme seaduseandja tööd oluliselt takistavasse ebameeldivasse paika. Tõde on ülima tõenäosusega üllatav: ropendanud minister ei poolda tegelikult noid kõikjal marssivaid vikerkaarealuseid!

Sic transit gloria mundi*.

Kuid kelle gloria ja kus see asub, on juba järgmise loo teema.


*«nii möödub maine kuulsus» ladina keeles

Tagasi üles