Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Igor Taro: tuleviku Eesti vajab uusi maakondi

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Põlva maavanem Igor Taro | FOTO: Põlva maavalitsus

Eesti rahvale on lubatud kõikehõlmavat riigireformi, mis tooks eelmise sajandi asjaajamise järgmisesse ning võimaldaks ehitada tuleviku Eestit. Loogiline oleks maakondlik jaotus kõikjal üle vaadata, sest valdade liikumisega tekib selles võrgustikus palju ebaloogilist, kirjutab Põlvamaa maavanem Igor Taro.

Nüüd on õige aeg, sest aastakümnete jooksul väljakujunenud piirid muutuvad. Võtsin nõuks sõnastada see vajadus veel enne tulevase Setomaa valla maakondliku kuuluvuse küsitluse lõppemist. Nii ei saa keegi väita, et minu ettepanekud tulenevad just selle küsitluse tulemusest. Pole vahet, kumba pidi liisk langeb – kellelegi toob see kindlasti kaasa väljakutseid ning seetõttu on tarvis mõelda valdade ühendamisest edasi.

Kui jätta praegu asi poolikuks, ei saa keegi varsti enam aru, millisest loogikast lähtuda arengu planeerimisel. Omasoodu kulgenud piirkondlik jaotus on tinginud selle, et tänaseks pole isegi kahe erineva riigiasutuse puhul enam kindel, kuivõrd nende tegutsemise areaal kattub. Üks käsi ei tea, kuidas teine toimetab. Mõnikord toimetavad need ka risti vastupidises suunas.

Lisaks on üle maakonnapiiride valdade ühendamisel tekkinud palju olukordi, kus omavalitsuslikud muudatused külvavad segadust muudes valdkondades. Neid näiteid on kahtlemata Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Eestis mitmeid.

Kuna kagupiirkond on mulle rohkem tuttav, siis käsitlen näitena seda, kuigi mujal on olukord sarnane. Ütleme, et üks vald on otsustanud ühineda nii, et liigub teise maakonna koosseisu. Omavalitsus teeb oma reformi, aga see on samal ajal ka Kaitseliidu maleva piirkond. Kaitseliit pole teatavasti mitte lihtsalt riigistruktuur, vaid vabatahtlike ühendus. Kas vallapiiride muutmisel peaksid selle valla kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred oma senise kodumaleva hülgama?

Kindlasti ei tohiks keegi neid selleks sundida – malev on vabatahtlike võrgustik ja omamoodi sõpruskond, siin pole valla toimimisega otsest seost. Sama lugu võib juhtuda muide ka mõne kirikukogudusega või muu vabaühendusega, mille võrgustik on paika loksunud aastakümnetega väljakujunenud piirides.

Maavalitsuste ülesannete üleandmisel torkas see veider olukord kõige enam silma ühistranspordi valdkonnas. Põlva- ja Võrumaale moodustub mitu omavalitsust, mis on korraga kahe maakonna lepingu piirkonnas. Meil oli võimalik see mure lahendada kahe maakonna peale ühise Kagu Ühistranspordikeskuse moodustamisega, mis mõne üksiku kohaliku poliitiku vastuseisust hoolimata õnnestus. Ministeeriumide plaan oli tsentraliseerida kogu Lõuna-Eesti kirvemeetodil Jõgevale, kus eri piirkondade huvid oleksid segamini nagu pudru ja kapsad.

Bussiliinide loomulik sidusus ja ühine liikumise suund Tartu poole moodustas kahest maakonnast orgaanilise koostööpiirkonna. Suutsime selles tulevikku vaatavas sammus Lõuna-Eesti maakondadest ainsana kahekesi kokku leppida, kõik teised ajavad oma asja vanamoodi edasi. Aga vanamoodi polnud ju muutuste eesmärk.

Mitmete muude ülesannetega läks nii, et nende osas on igale maakonnale jäetud vaba voli otsustada, mis neist saab. Valitsuse soov on, et hiljemalt augustiks võiks iga maakond ise otsustada, kuidas edaspidi kõiki omavalitsustele ühiseks täitmiseks mõeldud asju ühiselt aetakse. Taas pole süsteemset lähenemist ning valikuid peaksid tegema need, kes hetkel peale valimisi enam muule ei mõtle või mõlgutavad lahkumisplaane.

Teemad on samas väga tõsised – arengu-planeeringu valdkond, mille kaudu kavandatakse riiklikke toetusmeetmeid; tervise- ja turvalisuse alane ennetustöö, maakondlik kultuurikorraldus ja veel palju muudki.

Mõni maakond pole pärast valdade ühinemist enam omavalitsusteülene piirkond ehk vallapiirid hakkavad maakonna omadega sisuliselt kattuma. Mõnedel pudeneb tükke küljest ja allesjäänud territoorium pole planeerimispiirkonnana endisega enam võrreldav. Nii pole otstarbekas edasi minna.

Vähem bürokraatiat, parem planeerimine ja kulutõhusus pole kindlasti võrdne arutu tsentraliseerimisega. Sellepärast seisid maavanemad häälekalt vastu ka nelja regiooni plaanile, mis meenutas ennekõike Eesti NSV oblastiteks jagamist. Vaja on uusi maakondi, mida on praegustega võrreldes oluliselt vähem. Samas pole võimalik minna üks-ühele tagasi 1939. aastasse, sest eesmärk oleks liikuda ikkagi edasi.

Põlva ja Võrumaa koostöö näide ühistranspordi vallas on julgustav, et ühiste huvide lahendamine üle piiride on võimalik. Mitmed senised piirid tunduvadki üsna kunstlikud ning ajale jalgu jäänud. Nelja aasta eest uuringute abil mõõdetud eri tõmbekeskuste kaardid lubasid oluliselt mõistlikumat lahendust, kui praegu uusi vallapiire vaadates vastu vaatab. Kartus midagi ära otsustada on lükanud haldusreformi Eestis edasi liiga pikalt ning seda viga saab muidugi ka võimendada, jättes maakondade tasandil muudatused ellu viimata.

Maakondadest on praeguse seisuga kaotamisel ainult maavanemad, muus osas võib juhtuda nii, et osa asju lihtsalt tsentraliseeritakse suurlinnadesse ja mõned hoopis paisuvad. Lahkuvatele vallavanematele on tarvis pehmeid maandumisplatse ja neid otsitakse praegu hoolega – kasvõi omavalitsusliite ja maakondlikke arenduskeskusi paralleelselt säilitades. Seetõttu võiks asja tõsisemalt ette võtta, kuna peamine inimlik takistus maakondade uuendamiseks – maavanemad – on ju sisuliselt eemaldatud.

See eeldab väga konkreetset otsust ja julgemat tegutsemist, mida seni pole valitsuse tasandil paraku näha olnud. Kui Eesti mõistes nii väikese teemaga nagu Setomaa valla maakondlik kuuluvus ei suudetud argumentide baasil üht otsust teha, siis mis saab meie riigist olukorras, kus valitsusel tuleb käivitada artikkel 5?

Tagasi üles