Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Kiin: Eesti laulis ja tantsis end tulevikku

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sirje Kiin | FOTO: Erakogu

Laulvast revolutsioonist sai sel suvel Eestis ka tantsiv revolutsioon. Eesti loob uueks just see põlvkond, kes tantsis ja laulis 2017. aasta suvel end ajalukku ja igavikku, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Pole vist elus valanud ühel päeval nii palju rõõmupisaraid, kui juuli algul Tallinnas toimunud eesti noorte XII laulu- ja tantsupeol, mis kandis küll mõneti vaieldavat, et mitte öelda intrigeerivat pealkirja «Mina jään».

Missugune rõõm, milline energia! Milline oli väikeste inimeste vastupidavus: tantsijate tosin tundi pikad proovipäevad, rongkäigus neli tundi ja viis kilomeetrit marssimist ning seejärel veel seitse tundi ühtejärge laulmist! Milline trots vaatamata vihmale ja külmale tuulele! Niivõrd kõrge kunstiline kvaliteet kümnete tuhandete ühislaulus, ühismängus ja -tantsus! Milline puhtus, kord ja solidaarsus! Ei ühtki pahategu ega pahandust.

Ja kõige tipuks täiesti spontaanne, improviseeritud noorte tantsupidu Vabaduse väljakul perfektsete mustritega isegi siis, kui üks staadioni kolmest tantsupeost halva ilma ja laste märgade riiete tõttu ametlikult ära otsustati jätta.

Meie kõik, 70 000 pealtvaatajat ja sajad tuhanded üle ilma, kes tänu tele- ja raadioülekannetele said osa sellest suurepärasest noortepeost, võime nüüd küll nagu ühest suust kinnitada, et pärast seda pidu pole kellelgi vaja Eesti tuleviku pärast muretseda: Eesti noored on rõõmsalt valmis võtma üle eestluse, meie keele ja kultuuri, muusika ja laulutraditsioonid ning kandma need pühendunult edasi kaugele tulevikku ehk Kristjan Jaak Petersoni sõnutsi – igavikku!

Vaimustunud pealkirjad ajakirjanduseski kinnitasid tõsiasja, et tegu oli väga erilise peoga: See pidu kuulutas tärkamise aega (Andres Ammas), Eile nägin ma horisondi taha (Rein Veidemann), Need noored seal laulukaare all olid puhas armastus (Rain Kooli), Kõige särasilmsem laulupidu (Hele-Maria Taimla), Eesti tantsiv revolutsioon (Tarmo Pikner), Vere kutse ehk asi on tundes (Madis Vaikmaa), Laulupidu kui eestlase usutunnistus (Lauri Hussar) jt.

Mis siis tegi just selle laulu- ja tantsupeo nii eriliseks? Esmalt ületas nii osalejate kui ka pealtvaatajate arv halvale suusailmale vaatamata kõigi osalejate ja korraldajate ootused: rekordiline arv – 40 000 lauljat ja tantsijat; 70 000 piletiga pealtvaatajat, välis-eesti noortekoorid 17 riigist; 17 noore dirigendi õnnestunud debüteerimine; mitme uue, kõrgel kunstilisel tasemel heliteose ettekanded, rahvapilliorkestrite esmakordne suur ühiskontsert.

Omaette tähtsündmuseks kujunes 24-aastase noore helilooja ja dirigendi Rasmus Puuri võimsa, noorusliku, lausa rokkiva kantaadi kvaliteediga «Meie» kahekordne ettekanne, mis muutus nii ühendkoori lauljate kui ka kuulajate silmis ja südames kogu tänavuse laulupeo põlvkonna tunnuslauluks: «Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus.»

Anna Haava tuntud, ent pisut vanaaegsele luuletusele anti andeka heliteose ja unustamatu ettekandega täiesti uus, kaasaegne sisu, mis sisendas tõelist tulevikuusku. «Meie» laulu võimsa refrääni erakordselt tugev ühislaulmine mõjus noorte ühise pühaliku tõotusena võtta ja kanda tuleviku Eesti eest vastutust.

Reeturid, sest nemad EI JÄÄ?

Mis probleem peitus siis peo üldpealkirjas «Mina jään»? Nimelt esitasid peo ideekavandi noored autorid Rasmus Puur ja Veiko Tubin oma töö konkursile esialgse pealkirjaga «Noored juured».

Kuid korraldajate kollektiivsete arutelude tulemusena muudeti see pealkirjaks «Mina jään», mis mõjus paraku esmapilgul mitte ühendavalt, vaid justkui vabu eluvalikuid välistavalt, kui mõelda lausa pahatahtlikult, siis vaat et sunnismaiselt.

Mõistagi poleks olemas Eestit ilma Eestis elavate eestlaste ja meie ajalooliste vähemusrahvusteta. On endastmõistetav, et liiga paljude samaaegne lahkumine oleks rahvuskehandile eksistentsiaalselt ohtlik.

Aga praegu ei ole sellise ohu tund. Eesti sisseränne on juba paar aastat suurem kui väljaränne, paljud pärast taasiseseisvumist lahkunud on tulnud tagasi, tuhanded meist elavad vabas maailmas n-ö kahte lehte, kord siin-, kord sealpool piire, vastavalt sellele, kuidas kulgevad elu-, töö- ja armastuse teed.

Me võitlesime ja laulsime end ju taas vabaks just selle nimel, et meil kõigil oleks õigus vabalt maailmas ringi liikuda, õppida, töötada, armastada, tulla ja minna nii, kuidas meie endi, vaba maa ja vaba rahva eluotsused ja võimalused seda ette näevad.

Väljaspool Eestit elab umbes 200 000 eestlast, see on viiendik meie rahvast. Eesti on tegelikult suur ja üleilmne. Eesti pole mitte ainult siin Läänemere kaldal, vaid meie vaim ja töö loob ning lehvib paljudes maailma riikides. Välismaal elavaid eestlasi peaksime käsitama ka rikkuse ja võimalusena, mitte ainult probleemina.

Lugedes tänavuse peo pealkirja «Mina jään», mõtlesin kohemaid, et laulupeol osales ju rekordiline arv väliseesti noortekoore, seekord koguni 17 riigist. Mida võisid tunda need eesti lapsed ja noored, kes pidid pärast pidu Eestist lahkuma? Nemad ei ole ju ise oma kodukohta välismaal valinud, seda on teinud nende vanemad või esivanemad. Kas nemad on siis justkui tahes-tahtmata juba eos reeturid, sest nemad EI JÄÄ? See on ju täpselt see vana vastik nõukogulik mõtteviis, mis süüdistas iga välismaale minejat või sinna ihkajat riigi reetmises.

Ehkki laulupeo kodulehel selgitati peo peateema kontseptsiooni täiendavalt nõnda, et jäämise all mõeldakse muu hulgas ka eestlaseks jäämist, polnud see hädatarvilik täpsustus sealt kuigi lihtsalt leitav ka mitte sellele, kes läks seda eraldi otsima. Laulupeo kontseptsioonikavandi üks põhiautoreid Rasmus Puur kommenteeris hilisemat pealkirja «Mina jään» samuti nõnda, et jäämine iseenesest pole mingi väärtus, pead hakkama ka midagi tegema!

Tagasilöökidest hoolimata rõõmus toonus

Nagu iga suure ürituse puhul, leidus muidugi muidki nurisemisi: tunti puudust suurtest videoekraanidest, kust dirigentide ja lauluautorite emotsioone oleks näinud ka need, kes kaugematel nõlvadel pidu jälgisid, kord ei pääsenud üliturvatud peopiirkonda haigestunud lapsele tellitud takso, liiga vähe oli meditsiiniabi ja tualette, vähestesse söögikohtadesse tekkisid hiigelpikad järjekorrad, rahvusringhääling ei suutnud reageerida piisava erksusega spontaanselt rulluvatele sündmustele jne.

Aga see kõik on järgmisel korral parandatav. Eriti peaks paranema peo eelarve: meie vaprad laulu- ja tantsulapsed väärivad siiski rohkemat kui kausikest lahjat suppi.

Ometi ei suutnud need tehnilised tõrked kahandada rahvusliku pidupäeva üldmeeleolu ja erakordselt rõõmsat toonust, mida see kunstiline suursündmus andis kogu Eesti rahvale mitte ainult järgnevaks suveks, vaid tulevikuaastateks.

Eesti disainerid nurisesid ju ka noorte laulupeo kehva ning kahvatu, ebaprofessionaalse visuaalse kujunduse üle, kuid valdavaks silmaelamuseks sai hoopis tähtsam, laste ja noorte väikeste Eesti lippude merest tekkinud võimsa rahvuslipumere voogamine nii lauluväljakul kui teleekraanidel. Seda ei olnud ju keegi tänavu otseselt korraldanud ega käskinud, vaid see oli Eesti Lipu Seltsi aastatepikkuse visa teavitustöö tulemus: rahvuslipp on nüüdseks saanud meie laulu- ja tantsupidude loomulikuks, endastmõistetavaks osaks. Eesti Lipu Seltsi kingitud ja heisatud suured lipud kaunistasid mitmendat korda nii tantsu- ja lauluväljakut kui ka rongkäiku.

Laulvast revolutsioonist sai sel suvel Eestis ka tantsiv revolutsioon. Eesti loob uueks just see põlvkond, kes tantsis ja laulis 2017. aasta suvel end ajalukku ja igavikku.

Sirje Kiini kolumn ilmub regulaarselt välis-eesti väljaandes Vaba Eesti Sõna.

Tagasi üles