Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mohamed A. El-Erian: mida pakub õieti IMF Kreekale?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mohamed A. El-Erian. | FOTO: Project Syndicate

Et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on teiste osapooltega juba kompromissi peale välja läinud, peaks ta nüüd selle juurde jääma ega tohiks ise astuda Kreeka suunal lisasamme, kuni on rahul nii võlaleevenduse kui ka tehniliste üksikasjade lahendustega, kirjutab Mohamed A. El-Erian.

IMF on jälle kasutusele võtnud vana meetodi (mida kasutati laialdaselt 1980. aastatel Ladina-Ameerika võlakriisi ajal), mis lubaks Kreekal vältida järgmisel kuul maksevõimetuseni jõudmist suutmatuse tõttu tasuda makseid Euroopa laenuandjatele.

Valuutafondi elegantne kompromiss jätab siiski Kreeka kohale rippuma üüratu võlakoorma varju, mille kahandamiseks on Euroopal tarvilik kõrvale jätta kitsalt riiklikud huvid ning hakata tegutsema majanduslikust loogikast ja vajadustest lähtudes.

Euroopa ja IMF ei ole suutnud kooskõlastada kaht erinevat arusaama Kreeka võla jätkusuutlikkusest, kusjuures erimeelsused on jõudnud ka avalikkuse ette. Peamiselt rahavoogude analüüsist lähtudes väidab Euroopa, et madalad intressimäärad ja pikaajalised laenud on muutnud Kreeka võla jätkusuutlikuks.

Valuutafond on aga seisukohal, et peaaegu 200 protsendini sisemajanduse kogutoodangust ulatuv Kreeka võlakoorem peletab investeeringuid ja kapitali sissevoolu. IMFi arvates on võla mõistlik vähendamine otsustava tähendusega usaldusväärsuse loomisel, mida Kreeka vajab pikale veniva vaesumisperioodi vältimiseks.

See ei ole ainuke küsimus, mille puhul Kreeka kaks peamist võlausaldajat on eri meelt jäänud. Nende arvamused lähevad lahku ka mõningate majanduslike väljavaadete hindamisel, kaasa arvatud väga olulise seose puhul majanduskasvu ja riigieelarve vahel – Euroopa on selles küsimuses tunduvalt optimistlikum.

Nende arvates, kes on jälginud Kreeka majanduslikku tragöödiat juba aastaid, kipuvad Euroopa seisukohad valdavalt trotsima majanduslikku loogikat. Põhjus on õige lihtne: Euroopa poliitikud muretsevad kodumaiste poliitilise tagajärgede pärast, mida võiks avaldada Kreeka võlakoorma kergendamine – eriti veel enne Saksamaa septembrikuiseid üldvalimisi.

Euroopa poliitikud kardavad, et võlakoorma leevendamist võimaldades õõnestavad nad valitsevate erakondade usaldusväärsust, see aga võiks süstida toetust äärmuslikele liikumistele.

Kahtlemata ongi võlaleevendus keerukas küsimus, mis hõlmab paljusid aususe ja stiimulitega seotud probleeme. Ometi võib vahetevahel juhtuda, et võlaleevendusest keeldumine toob veel enam kahju. Euroopa ametiisikud teavad sama hästi kui IMF, et Kreeka on juba pikka aega sellises seisundis, mis on muutnud riigi eurotsoonis omamoodi eestkostealuseks. See muidugi ei soodusta lahenduse leidmist, aga Euroopa ei suuda kuidagi kindlale otsusele jõuda.

Jätkub «lükka edasi ja teeskle»

Et Euroopa ja IMF on eri meelt, on Kreeka jäänud ilma lisarahast, mida oleks hädasti vaja koduste maksuvõlgade õiendamiseks ja üsna suure välisvõla tagasimakse tasumiseks juulis. Ja kuigi Euroopa majandus tervikuna on viimasel ajal tõusuteel, on Kreeka majanduskasv ometi aeglustunud. Niisuguse ummiku lahendamiseks ongi IMF kompromisslahendusele jõudnud, elustades uuesti kombe kiita rahastusprogramm heaks «põhimõtteliselt».

Põhimõtteline heakskiit annab märku, et valuutafond on üldjoontes rahul riigi majanduspoliitika sihiseadega. See võib avada muud rahavood (antud juhul Euroopast). Ent samal ajal hoidub IMF tegelikust laenuandmisest, piirdudes lihtsalt teiste laenude heakskiitmisega ja oodates ise üldiselt soodsamaid finantsilisi tingimusi (antud juhul Kreeka võlakoorma sobivat leevendamist).

See on lühema aja peale mõeldud kompromiss, mis võtab arvesse Euroopa poliitilist kalendrit ja poliitilisi piiranguid, aitab Kreekal vältida juba sel suvel pankrotti minekut ja turvab IMFi ressursse. Sellega nihutatakse rahastamise koorem eelkõige Euroopa õlule, kuhu see ju õigupoolest peakski kuuluma. Õieti annab see isegi märku teatavast üksmeelest, ehkki on selge, et olulised erimeelsused ei ole kuhugi kadunud.

Kuid see pole siiski midagi enamat kui järjekordne ajutine lahendus või kui rängemalt öelda, siis juba teada käitumisviisi, nõndanimetatud «lükka edasi ja teeskle» (extend and pretend) jätkamine. Sellega laheneb küll hetkelise rahastamise küsimus, aga sellest ei piisa, et suunata Kreeka realistlikule majanduskasvu ja elujõulise eelarve rajale. Samuti võib IMF seeläbi sattuda senisest suurema poliitilise surve alla, kui tõusetub päris õigustatud küsimus valuutafondi liikmesriikide erisugusest kohtlemisest.

Korralikud programmid võivad olla katalüsaatorid

Et IMF on juba kompromissi peale välja läinud, peaks ta nüüd selle juurde jääma ega tohiks ise astuda Kreeka suunal lisasamme, kuni on rahul nii võlaleevenduse kui ka tehniliste üksikasjade lahendustega. Euroopa ametiisikud aga peaksid selle asemel, et kuulutada võitu, nagu kippus tegema eurotsooni rahandusministrite avaldus juuni keskel, pidama saavutatud kompromissi lihtsalt järjekordseks sammuks oma aina raskemini kaitstava positsiooni mahendamisel Kreeka võla suhtes.

Senikaua peaksid mõlemad pooled hoolikalt analüüsima varasemate põhimõtteliselt heaks kiidetud programmide kogemusi, enne kui astuda järgmisi konkreetseid samme. Korralikult paika pandud kujul (kaasa arvatud kindlate ajavahemike määramine programmi rakendamiseks) võivad sellised programmid olla kui katalüsaatorid, mis võtavad maha pingeid ning aitavad kaasa majanduskasvu ja eelarvestabiilsuse parandamisele. See peab olema kindlasti konstruktiivne protsess. Üksi ei ole kestlikku lahendust võimalik välja töötada.

Kui mitte arvestada üksikuid tõrkeid, aitasid niisugused programmid 1980. aastatel vältida hukatuslikku maksejõuetust ning tõid kaasa võlgade ja võlamaksete tuntava kahanemise, lubades õige mitme Ladina-Ameerika riigi majandusel taastada korraliku majanduskasvu ja elujõulise finantssüsteemi. Pisut hiljem korrati samasugust võla vähendamisega edukalt algatusega, mis oli suunatud suure võlakoormaga vaestele riikidele (HIPC – heavily indebted poor countries).

Kompromissile, mille IMF ja Euroopa kuidagiviisi lõpuks saavutasid, eelnes kuid väldanud arutelu, mis mõnikord muutus päris mürgiseks. Nii Kreeka kui ka enda edasise usaldusväärsuse huvides tuleks mõlemal poolel seda kompromissi pidada hüppelauaks, millelt jõuda viimaks ometi otsustava lahenduseni, mis tooks leevendust Kreeka pikaajalisele majanduslikule ja rahanduslikule probleemile. Kreeka kodanikud on seda suurte kannatuste saatel juba ammu oodanud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Mohamed A. El-Erian on Allianzi peamajandusnõunik. Ta on olnud Ameerika presidendi Barack Obama loodud Globaalse Arengu Nõukogu esimees ja kirjutanud raamatu «The Only Game in Town: Central Banks, Instability, and Avoiding the Next Collapse».

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org

Tagasi üles