Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrus Karnau: haldusreform ei jäta Läänemaast midagi järele

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrus Karnau | FOTO: Pm

Kui valitsus hakkas sunniviisiliselt valdu suuremaks joonistama, oli kõige suurem hirm see, et erakonnad võtavad kontrolli peaaegu kõigi omavalitsuste üle. Üllatusena tõotab asi minna aga hoopis vastupidi. Võimule tulevad valimisliidud.

Läänemaa näitel on Haapsalu linnas suurim võiduvõimalus praeguse linnapea Urmas Suklese (seni Reformierakond) valimisliidul. Lääne-Nigula vallas organiseerib praegune parteitu vallavanem Mikk Lõhmus samuti oma valimisliitu. Kui ta ajab asju targalt, siis küllap vormistab ülekaalu volikogus ikkagi Lõhmus. Sama lugu juhtub Lääneranna vallas (endine Lihula), kus samuti teevad liituvate omavalitsuste juhid ühise valimisliidu.

Läänemaa näitel pääseb ilmselt üks riigikogu liige Haapsalu volikokku, Lääne-Nigulas ega Läänerannas ei kandideerigi aga ühtegi riigikogu liiget. Kui Tallinn välja arvata, on selle seadusemuudatuse mõju omavalitsustele olematu.

Nii et see, mida nende valimiste järel näeme, on see, et teenekad vallajuhid kindlustavad oma võimu. Läänemaale jäävad Vormsi saar ja kaks omavalitsust. Viiest vallast sündiv Lääne-Nigula on ilmselt võimekam kui igaüks eraldi võetuna. Samas on hiiglaslikul alal elavate inimeste huve tasakaalustada ülikeeruline. Kõigile ja kõigele uuel vallavalitsuses tähelepanu ei jagu. Haapsalu saab küll suure territooriumi naaberomavalitsuse liitmise järel, kuid sisuliselt muutub vähe. Kurioosumina hakkab Haapsalu linn käima vastu Matsalu lahte, linnaks saab maa-ala, kus linnalist elukorraldust pole kunagi tuntud ega hakka olema.

Identiteedi kokkusidumine on keeruline. Mida ühist on Kullamaal ja Nõval? Või juba nimetatud Matsalu rahvuspargi kalurikülal kunagise piiskopilinnaga? Veel hullem on kahe valla lahutamine maakonnast. Majanduslikult võib see olla paratamatu. Kui konkurentsis mõjuvõimu pärast kohtuvad keskvalitsuse pikka aega soositud Pärnu oma tähtsust minetava Haapsaluga, pole üllatus, et peale jääb esimene. Identiteedi mõttes on see aga keeruline olukord. Ühtekuuluvus ja arusaam ühistest huvidest lõhutakse.

Haldusreformi järel jääb Läänemaast järele nuditud tömp, sest umbes veerand territooriumist ja 15 protsenti elanikest liidetakse Pärnumaaga. See polegi enam maakond, üks väike nurk põhja pool Kasari jõge Haapsalu ümber. 5000 elaniku kriteeriumi järgi otsustades oleks Pärnumaaga liidetavail Lihula ja Hanila vallal olnud võimalus Läänemaale jääda vaid juhul, kui oleks sündinud ühe maakonna omavalitsus. Nagu Saare- või Hiiumaal läks. Seda ei sündinud. Läänemaal olid ühe valla kõige suuremad vastased Sukles ja Lõhmus. Kui 25 000 elanikuga omavalitsus oleks sündinud, oleks neil valimiste järel võimule jääda olnud märksa raskem.

Juhitamatus ja üsna kitsaste isiklike võimuambitsioonide järgimine on joonistanud suure osa Eesti uutest vallapiiridest. Terves hulgas omavalitsustes ei pruugi valimised 15. oktoobril toimuda, sest selleks on vaja omavalitsuste volikogude nõusolekut. Seegi kohtulahing demonstreerib väärtuste ja võimuambitsiooni konflikti. Võim ütles, et 5000 elanikku on alampiir, seni pole mõistlikult argumenteeritud, et just nii suur omavalitsus saab paremini hakkama kui 1000 või 2000 elanikuga. Paljasõnaliselt võib loomulikult Jaak Aabi kombel hirmutada.

Läänemaale jääb kaks omavalitsust, mille juhtide ainus mure on selles, kuidas nelja aasta pärast uuesti võimule tulla. Kõik, mis kukub kuhugi Haapsalu ja Taebla vahele (Lääne-Nigula vallakeskus), ei huvita kedagi. Kas selline lahendus tugevdab Tallinnast kaugemale jäävaid maakondi, on küsitav. Pigem vastupidi.

Tagasi üles