Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Margus Kolga: Eestil on head võimalused saada Julgeolekunõukogusse

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Margus Kolga. | FOTO: Karli Saul

Eestil on ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamiseks mitmeid eeliseid, aga ka oma positiivne programm, mis meie kandidatuuri toetab, kirjutab ÜRO julgeolekunõukogu liikmelisuse kampaania erisaadik Margus Kolga.

Tahame jõuda ÜRO julgeolekunõukokku, mittealaliseks liikmeks aastail 2020-21. Selleks tuleb saada 2019. aastal 193 liikmesriigist vähemalt 129 poolthääled. Nende häälte kindlustamiseks on vaja teha kampaaniat, mille sõnumid peaksid jõudma võimalikult paljude riikideni ja näitama, et Eesti on ühelt poolt nõukogus olemiseks valmis, teiselt poolt aga oma eesmärgis kindel ja selle saavutamisele pühendunud. Selleks on vaja sõnumeid ja teemasid, millele keskenduda.

ÜRO suuruse juures ei saa väikeriik tegeleda kõigega, olla peig igas pulmas, samas on menüü teemadest, millega organisatsioon tegeleb, piisavalt suur, et leida sealt Eestile huvi pakkuvaid valdkondi ja probleeme.

Oma sõnumite ja kampaania kava koostamisel on mõistlik tugineda sellele, mida me juba teeme, lisades sellele intensiivsust ja nähtavust. Teisalt tuleb aga jälgida seda, millele keskendub kampaaniaperioodi ajal ÜRO ise ja organisatsiooni 2016. aasta lõpus valitud uus peasekretär. Alljärgnevalt püüan neile asjadele kiirpilgu heita.

Kampaania tegemiseks on Eestil kaks eelist. Esiteks oleme väikeriik ja saame rõhuda väikeriikide huvide kaitsmisele nõukogus. Loomulikult pole need võimalused piiramatud, iga konkreetne konflikt vajab eraldi lähenemist ja tekkinud kontekstiga arvestamist.

Samas on regulaarselt nõukogu päevakavas ka temaatilised küsimused, mis on seotud rahvusvahelise õiguse rakendamise ja inimõiguste kaitsmisega konfliktides või nende ennetamisel. Need on kaks valdkonda, mis huvitavad eluliselt kõiki väikeriike, võib-olla mõne erandiga. Väikeriike on ÜROs 104. See loetelu on küll tinglik ja põhineb kooslusel, mis kutsub end väikeriikide foorumiks (Forum of Small States – FOSS). Kriteeriumiks on rahvaarv, mis peaks kvalifitseerumiseks olema alla 10 miljoni.

Teiseks eeliseks on asjaolu, et Eesti pole kunagi julgeolekunõukogu liige olnud ja paljud ÜRO liikmesriigid toetavad arusaama, et igale liikmesriigile, ükskõik kui suur või väike see ka ei oleks, peaks see võimalus antama. Samas pole see kergesti saavutatav, sest soov nõukokku saada on tegelikult paljudel ja mida aeg edasi, seda rohkematel.

Näiteks Ida-Euroopa grupis, kuhu ka Eesti kuulub, on praegu ainult kolm riiki – Makedoonia, Serbia ja Moldova –, kes pole julgeolekunõukogu liikmeks veel püüelnud või juba püüdlemas.

Neist kahest argumendist muidugi ei piisa, neid tuleb küll kampaania leitmotifina pidevalt kasutada, kuid hääled toob lõpuks koju ikkagi meie tegevus ja meie sõnumid. Need sõnumid peaksid olema piisavalt üldised, et üleilmselt võimalikult paljusid kõnetada, aga ka puudutama ÜRO enda päevakava ning eesmärke. Oma sättumusest ja veendumustest lähtudes peaksime keskenduma õigusriigile, inimõigustele ja võitlusele inimsusevastaste kuritegudega, otsima võimalusi toetada maailma ühtlast ja konfliktivaba arengut ning muuta julgeolekunõukogu töömeetodeid avatumaks ja kaasavamaks.

Meie esimeseks sõnumiks on, et Julgeolekunõukogul ja selle liikmetel lasub vastutus maailma stabiilsuse ja rahu tagamise eest. See vastutus eeldab, et nõukogu on tegus ja otsib pidevalt lahendusi kriiside lahendamiseks, aga ka nende ennetamiseks, ning et alalised liikmed ei blokeeri lahendusi oma vetohäälega. Oluliselt rohkem tuleks nõukogus tegelda konfliktide ennetamise ja ennetuseks vajalike instrumentide arendamisega, selle asemel, et alustada toimetamist alles siis, kui konflikt juba täie leegiga lõõmab.

Ennetus on käsitus, mis on aasta-aastalt saanud küll rohkem tähelepanu, kuid milleks ette nähtud eelarve on ÜROs võrreldes konfliktide lahendamiseks eraldatud ressurssidega kaduvväike. Kõige parem konflikti vältimise meede on aga õigusriik, kus on tagatud kodanikuvabadused ja inimõigused ning mis toimib heade valtsemistavade kohaselt. See on parim tagatis inimeste vabaks arenguks ja kaitseks konfliktide vastu. Eriti tõhus on see demokraatia tingimustes, kuid toimib ka teiste valitsemisvormide juures.

Meie teiseks oluliseks sõnumiks on, et konfliktides ja sõdades, kui need peaksid puhkema, tuleb tagada konfliktipiirkonnas elavate inimeste inimõigused ja kaitse vaenupoolte vägivalla eest. Siin lähtutakse sedastusest, et tänapäeva konfliktides ei ole suurimad kannatajad sõjamehed või konflikti valla päästnud huvigrupid, vaid hoopis tsiviilelanikud.

Eriti haavatavad ja kaitsetud on neis tingimustes naised ja lapsed. Naistevastast vägivalda, eelkõige vägistamist, kasutatakse relvana, ja paljudes konfliktipiirkondades värvatakse lapsi sõduriteks ning kasutatakse neid terrorirünnakute toimepanemisel. Sellistesse inimsusevastastesse kuritegudesse tuleb suhtuda kompromissitult ja sellest kompromissitusest tuleb maailmale pidevalt teada anda, muidu ei muutu midagi. Selles kontekstis on Eesti toetanud ka julgeolekunõukogu alalise liikme Prantsusmaa algatust, kes on andnud mõista, et loobub ühepoolselt veto kasutamisest, kui on tegemist inimsusevastaste kuritegudega ning loodab, et ka teised alalised liikmed selle seisukohaga ühinevad.

Kolmandaks: Julgeolekunõukogu töö oleks tõhusam, kui nõukogu töömeetodid oleksid läbipaistvamad, kui nõukogu oleks oma tegevuses kaasavam ja avatum ning kohustatud oma tegevusest laiemale liikmeskonnale regulaarselt aru andma. See survestaks alalisi liikmeid rohkem mõtlema oma vetoõiguse kasutamise tagajärgedele ja sunniks neid ka vetostamist põhjendama.

Teisalt hoiaks see ära mittealaliste liikmete (lühendatult S10) kokkulepped alaliste liikmetega (P5) üksnes oma riigi huvides või muude, asjassepuutumatute huvide kaitseks. Kuigi suletusel ja salastatusel on omad võlud ja kindlasti leidub neid, kes toetavad arvamust, et läbipaistvus võib mõnele tähtsale otsusele kahjukski tulla, näitavad vähemalt meie enda kogemused riigina, et mida läbipaistvam on süsteem, seda vähem on seal sogast vett, kus kalu püüda.

Töömeetodite teemal on Eesti ÜROs juba paar aastat nähtavalt-kuuldavalt kaasa rääkinud. 2012. aastal ühinesime asutajaliikmena survegrupiga, mis hakkas end kutsuma ACTiks (Acountability, Coherence, Transperancy) ja mille eesmärk oli ärgitada arutelu julgeolekunõukogu töömeetodite ning nende parendamise võimaluste teemal. Eesti on selles survegrupis vastutav läbipaistvuse alltöögrupi eest ning siiani keskendunud peasekretäri valimise toimingu läbipaistvamaks muutmisele, kusjuures päris edukalt ning positiivset tähelepanu saades.

Ositi selle töö tulemusena kasutati uue peasekretäri valimistel mitmeid uusi kandidaate ja liikmesriike kaasavaid elemente, nagu näiteks kandidaatide ja nende programmide avalikud kuulamised.  Nõukogu liikmena saaksime läbipaistvuse parandamise nimel vast veelgi tõhusamalt tegutseda ja seda ka otseselt ellu viia.

Ning neljandaks ja viimaseks aitavad maailma ebaühtlasest arengust tingitud probleeme lahendada innovaatilised ja lihtsad nutilahendused, millest võib saada üks kestliku arengu mootoreid. Eesti on oma uuenduslikku ellusuhtumist ja tugevat netikultuuri maailmas edukalt tutvustanud ja saanud väga positiivse kuvandi, seda ka väikeste ja meist kehvemini hakkama saavate riikide seas.

Meie e-lahendused peaksid olema rakendatavad ka mujal, samuti peaks nende mõju olema sarnane – aitama tõhustada riigi toimimist ja vähendada valitsemiskulusid, mis aga veelgi olulisem – takistama korruptsiooni ja onupojapoliitikat, mille käes paljud riigid siiani vaevlevad ning mis on saanud ka paljude konfliktide allikaks. See on kogemus, millest võib tõesti kasu olla kogu maailmale ja mille teisteni viimine ei tohiks meile olla üle jõu käivalt raske.

Need on ainult mõned mõtted. ÜRO süsteem ja päevakava annab tegelikult lugematuid võimalusi. Ühte tuleb aga silmas pidada – parem on keskenduda vähemale, aga teha seda hästi ja nii, et see lisaks meile endile ka teistel silmad särama ja südame põksuma paneks.

Tagasi üles